Millal hakkas inimkond toitu raiskama? Seda küsimust lahates peab esmalt defineerima, mis on toit ja mis on raiskamine. Mõlemat mõistet on eri kultuurides erineval viisil tõlgendatud. Nõnda võis tunduda talupoja toit kõrgema kihi inimesele täiesti solgina, altpoolt vaadates aga võis tunduda iga ülemklassi söömine kui tohutu luksuslik raiskamine.

Kui terminist food waste aga konkreetsemalt kinni võtta, tuleb tõdeda, et üleilmsed probleemid toidu massilise äraviskamisega hakkasid pihta suure kiirenemisega ehk alates 20. sajandi keskpaigast. Eestis aga 1990. aastate lõpust ja 2000. aastatel kui heaolu oli kasvanud ka siin sellise piirini, et inimesed loobusid samm-sammult loomapidamisest, seejärel põllu- ja aiapidamisest ning lõpuks ka ise söögi tegemisest.

Isetehtud toiduga käiakse reeglina ettevaatlikumalt ümber juba sellesse investeeritud aja pärast. Oskamatus toorainetega säästlikult ümber käia on õpitud abitus, mis suurendab raiskamist. Läbi ajaloo on eri kultuurides välja töötatud viise, kuidas hooajaliste ressurssidega ümber käia. Taimseid hooajatoite õpetati säilitama ühel või teisel viisil, seda kas kuivatades, hapendades või suhkruga sisse tehes. Loomseid tooraineid aga säilitati soolates või suitsutades.

Schwarzenbergi kiirsupp

Hea näide säilitamise põhimõtetest on Torma pastori Johann Georg Eisen von Schwarzenbergi (1717–1779) välja mõeldud kiirsupp, mille ta mõtles välja ligi 250 aastat tagasi: spetsiaalse kuivatusahju toel tahtis ta võidelda laialt levinud toiduprobleemidega. Liivimaa talupojad kannatasid agraarühiskonnas perioodiliselt toidunappuse käes ega suutnud alatoitumise tõttu rasket põllutööd piisava jõuga teha.

Ka teised Vene impeeriumi ühiskonnagrupid ei suutnud ennast piisavalt hästi kvaliteetse toiduga varustada: meremeestel oli toitumine just vitamiinirikaste toorainetega samasugune probleem kui sõduritel, keda küll kohalik rahvas pidi varustama, aga kellel võis lahingu tingimustes ette tulla lühem vähese toiduvarustusega aeg.

Neile kõikidele ja üldse kõigile rahvastele tahtis pastor selgeks õpetada, kuidas suvel, kui vitamiinirikast toorainet köögiviljade ja metsaandide näol oli saadaval küll ja veel, säilitada talveks või teisteks toiduainete poolest napimateks vaheaegadeks.

Erinevatest toorainetest komponeeris Eisen von Schwarzenberg vitamiinirikkaid kuivsuppe. Iga sõdur võis paaripäevase toiduportsjoni endaga kaasas kanda, lisades juurde võimalusel ja oma seisuse kohaselt ka seeni ning kõvaks tahvliks keedetud-kuivatatud lihaleent. Nõnda oli sündinud kohalik kiirsupp, mis pidi aitama ära kasutada suvist rohelust ja ka madalama kvaliteediga aiandussaadusi.

Toidu raiskamine selles interpretatsioonis tähendab mitte ära kasutada looduses pakutud küllust omal ajal.

Saksa doktriin

Baltisaksa toidu moderniseerijad 18. sajandil proovisid, nii nagu nende eelkäijad varauusaja Saksamaal, veenda talupoegi toorainetega paremini majandama, mitte raisata neid suvel või prassida sügisel, vaid pidevalt mõeldes talve ja järgmise näljaaja peale.

Toiduga säästlik majandamine oligi varauusaegse Saksamaa üks peamine doktriin, mida õpetati peremeestele igast klassist, ka talupoegadele. Majanduslik mõtlemine ning uute tehnoloogiate kasutusse võtmine olid seega abimehed raiskamise ja nälja vastu. Orjanduse kultuuris oli isemajandamise põhimõtet raske levitada, kuna homse peale mõtlemine oli võimatu. Nõnda nägid baltisakslastest vaatlejad talupoegade pulmi ja muid pidustusi mõttetu prassimisena, mis põhjustas nende järgmise nälja.

Prassimise eripärad

Prassimine kui toidu raiskamine on üldine põhiline etteheide luksusevastases arutelus. Klassiühiskonnas oli rangelt defineeritud, mida milline klass tohtis süüa, millist toorainet oli lubatud ja kellele. Mõisnikud said endale lubada importtooted, mida talupojad nägid tavaliselt ainult kaugelt, kuid õukond Peterburis sai endale lubada veelgi oivalisemaid toite.

Mis oli raiskamine ja liigne luksus ei sõltunud seega mitte iga inimese või majapidamise praktikast, vaid see oli klassipõhiselt ette defineeritud. Majasisesed praktikad toidu ja toiduülejääkidega võisid olla isegi sarnased.

Vaadates baltisaksa retsepte, siis paistab silma, et liha tarbimise ajaloo tüüpilised tunnusjooned on järgmised: enne 20. sajandi teist poolt kasutati looma tapmise korral ära kõik tema osad: aju, neerud, kopsud, kondid – iga elusolendi ja lihatüki jaoks olid omaette road, vorstid, supid. Samas on näha proove asendada kallid importtooteid kohalike või isekasvatatud toorainetega.

Suurejooneliselt mõjuv köögiviljavalik on seega pigem suure töö, mitte niivõrd raha tulemus. Spargleid ja artišokke ei toodud sisse, vaid kasvatati ise.

Selge toiduringlus

Üldiselt on toidu raiskamisest raske rääkida ajastul, mil toiduringlus oli väljatöötatud süsteem. Härra toidulaua ülejäägid söödi järgmisel päeval külmade praadide, želeede ja pasteetide näol, kuhu sisse sai edukalt ka toidujäägid ära paigutada. Mida aga härra enam ei söönud, said ilmselt kõrgemast klassist sulased ja mida sulased enam ei tahtnud, sai pandud solgiämbrisse ja sigadele toiduks või kompostihunnikusse.

Seega on ühe solk teise toiduks ja raiskamisest saab rääkida ainult väga tinglikult. Kõiki toite taaskasutati, raisku ei läinud midagi.

Kus algab raiskamine?

Seega algab raiskamine seal, kus majandamisoskus kadus, tekkis küllus ning ka ülejäägid, millest aga ei osatud enam midagi teha, sest ka toiduahela alumised kasutajad, nagu sead ja ussid kompostihunnikutes said ära koristatud. Toidu ülejääkide viskamine prügikonteinerisse või tualetti on aga üks mõttetumaid samme inimkonna arengus.

Süüdi selles arengus on suured kaubaketid, mis lihtsustavad ainult näiliselt elu, samas aga suurendades õpitud abitust, oskamatust ise majandada, ise oma toidu eest vastutada. Iga inimese käes aga on austada toitu kasvõi pärandtehnoloogia kasutamise kaudu – see on kokkamine.

Puljong räägib kontide ja kõrvaliste lihaosade austamisest, supikana sellest, et ka vanast munakanast saab tema elu lõpus veel maitsvat suppi. Kanafileeajastu on seega toiduraiskamise üks peamine sümbol, nagu on vegani maailmas euronormeeritud porgandid ja õunad.

Kui tihti küsime, mis saab teistest, mitte nii ilusatest toorainetest? Kas neid peidetakse ära loomatoidu või kiirtoidu sisse, või kas neid saadetakse arengumaadele, kus meie normid ei kehti? Kui nii, siis ka seda võiks pidada omaette ringluseks. Ainult et see ringlus vähendab inimeste oskust end ise aidata.

Toiduteemad on sel aastal fookuses ka Teadlaste öö festivalil, mis toimub 21.–24. septembril.