Loomade õiguste eest seismine tundub olevat üsna moodne teema ja see on väga meie uue põlvkonna südamel, aga saan aru, et tegelikult on siinmail teemaga tegeletud juba päris kaua.

Tõepoolest võib öelda, et selle diskussiooni kohalik algus oli juba 150 aastat tagasi Riias.

Milline see algus oli?

Juba valgustusajastul hakati rohkem mõtlema sellele, mis on inimese ja looma erinevus ja kas loomal on hing või mitte. Ka lapsi hakati kasvatama rohkem selles vaimus, et kanadele oleks hea mitte haiget teha ja koertele tuleks pigem teha pai, mitte neid jalaga lüüa.

Vene impeeriumi esimene loomakaitseselts rajati 1859. aastal Riias ning sealt levis ideestik hoogsalt edasi. Juba kümnend hiljem oli oma ühing ka Tallinnas ning neid rajati ka mujale Baltikumi.

Toonaste inimeste arusaam loomakaitsest oli üsna erinev sellest, mida meie selle sõna all mõistame. Esimesed kohalikut liidrid pooldasid seda, et loomi tuleb kasutada tööjõuna ja uskusid, et neid võib vabalt süüa. Suuremaid eetilisi probleeme üldse ei tõstatatudki. Pigem vaadati, et loomadel oleks just nii hea, et inimesed saaksid neist võimalikult palju kasu lõigata.

Just sellest kasvas 1870. aastail välja uus liikumine, mis oli seotud naiste ja naisõiguslusega. Sarnased trendid olid ka mujal maailmas ja esiplaanile tulid eetilised küsimused. Enam ei peetud õigeks hulkuvate koerte hukkamisi ega teadlaste tehtud vivisektsioone. Riia naised olid tõesti väga moodsad ja eeskujulikud ning sarnanesid Ameerika naistele. Inglismaa naistest olid nad isegi pisut ette jõudnud.

Need kõnealused Riia naised ei olnud mitte lätlased, vaid pigem baltisakslased, jah?

Organisatsioonil, mille ajalugu uurisin, oli väga pikk ja keeruline nimi. Seda võiks tõlkida näiteks nii: Riia Naiskomitee Looma Asüüli Heaks. Seltsi liikmeskonda võisid tegelikult kuuluda lisaks naistele ka mehed ning ühiskondlik seisus polnud oluline, aga jäme ots oli jah, baltisaksa naiste käes.

Mis nende kõige jõulisemad seiskohad olid?

Nad vastandusid väga tublisti peaaegu kõikides punktides meestele, kes eelnevalt loomakaitsega seotud olid olnud. Näiteks jahipidamine oli üks teema, milla vastu naised väga jõuliselt seisid eelkõige selle argumendiga, et järgmist põlvkonda tuleb kasvatada sääraselt, et nad ei tunneks tapmisest rõõmu.

Väga levinud argument selle kohta, miks üldse inimesed peaksid loomadega tegelema, oli et see kasvatab humaansust ka teineteise suhtes. See kõik oli väga seotud laste kasvatamisega ja aruteludega sellest, kuidas sõda eemale hoida ja üldist brutaalsust vähendada.

Nad seisid ka loomade üldise heaolu ja ravimise eest. Varasemad loomakaitsjad olid olnud pigem probleemsete loomade hävitamise usku. Riia oli suurlinn ja seal oli palju hulkuvaid koeri ning muresid marutaudiga, millega võitlemiseks püüti koerad kinni ja lasti üsnagi inetul ja robustsel viisil lihtsalt maha.

Naised arvasid, et seda tõbe pole üldse olemas ning et see on meeste väljamõeldis ja lihtsalt märk sellest, et inimesed ei suuda loomadega toime tulla ning puudu jääb armastusest. Seetõttu propageerisid nad loomade asüüli, kus saaks abivajajaid ravida. Sellest kujuneski üks uute loomakaitsjate monopol, mis oli võrreldes varasemaga väga teistmoodi.

Päevakorral oli ka keeruline ja kuum vivisektsiooni teema. Huvitaval viisil oli nii, et need mehed, kes olid esimestes loomakaitse seltsides eestvedajad olnud, töötasid sageli ise loomaarstidena ja tegelesid teaduse nimel ka vivisektsiooniga. Just selle vastu tegid naised hästi kõva kisa. Mõned neist naistest ja meestest sattusid olema omavahel abielus, seega võisid tekkida ka väga isiklikud konfliktid.

Vivisektsiooni mõiste on ilmselt paljudele täiesti võõras. Mida see täpselt tähendab?

See tähendab elavalt lahti lõikamist. Tehti eksperimente, mis olid levinud mitte ainult teaduses, vaid ka lastekasvatuses. Näiteks lõigati lahti salamandreid, et vaadata, kas jalad või sabad kasvavad järgi ja millal.

Mida kõvem teadus, seda suuremad olid testloomad. Näiteks võeti elavatel koertel nahk ära ja mähiti erinevate asjade sisse, et vaadata, kui kaua see loom siiski elab. Teaduse nimel pandi toime õudseid tegusid ja see oli kindel asi, mis naistele ei meeldinud ning lauale tulid eetika teemad.

Milliste praktiliste tulemusteni need naised jõudsid?

Riias juhtus minu meelest täiesti ainulaadne asi, et naised kaaperdasid loomakaitse totaalselt ja sõid meeste esimese laine loomakaitseliikumise välja. Nende selts enam ei töötanud ja jäigi ainult naiste selts, kuhu siiski ka mehed olid liikmeiks lubatud. Loomade eetilise kohtlemise küsimus sai nii tähtsaks, et loomakaitse ilma eetikata ei olnud enam võimalik.

See naiste selts tegutses pikka aega, lausa kuni 1930. aastate lõpuni, mil sakslased hakkasid Baltikumist lahkuma. Ka Riia loomade asüül oli omal ajal vägagi eeskujulik.

Mõte oli selles, et vaevatud hobused, kes olid vankrite vedamisest ära kurnatud ja väsinud ning haiged, leiaksid koha, kus puhata ja kus neid saaks ravida ja vajadusel tappa, aga hästi delikaatselt. See oli ka koht, kuhu viidi koeri, kasse ja teisi loomi, ka oravaid.

Naised palkasid sinna ka loomaarste ja õdesid, kes asukaid valvasid ja hooldasid. Riia loomade asüül oli nii eeskujulik ettevõtmine, et midagi sarnast loodi ka Viinis ja võimalik, et ka Berliinis.