Riigikogu on põhiseaduse järgi Eesti elu tähtsaim juhtija: avalike eesmärkide, poliitikate ja reeglite kujundaja, valitsuse järelevalvaja ning palju muud. Viimasel kümnendil on selle osas küsimusi tekkinud. Üha rohkem töötatakse valitsuse eelnõudega. Kaks kümnendit tagasi algatas riigikogu 9. koosseis ise 35 protsenti vastuvõetud eelnõudest, seevastu eelmine, 13. riigikogu, aga vaid 15 protsenti.

Kujukalt tuli mure riigikogu võimekuse pärast esile 2021. aasta septembris. Riigikontrolli aruanne näitas, et seadusena vastu võetud 2020. aasta riigieelarve kõigis koondsummades – tuludes, kuludes, investeeringutes ja finantseerimistehingutes – on arvestus- ja arvutusvigadest tingitud ebatäpsused, mis ulatuvad sadadesse miljonitesse eurodesse. Riigikogu ei märganud ega muutnud riigieelarve eelnõu läbitöötamisel kuigi palju.

Veel enam – see, et riigieelarve sadade miljonitega ujub, ei tundu olevat suur probleem, sest praktilisel valitsemisel lähtutakse teistest, täpsematest korraldusvahenditest. Sellise olukorra tekitanud seadused on riigikogu ise vastu võtnud, suurendades järjest oma abitust.

Seadusandlus ja rahakotivõim on parlamendikesksed võimuhoovad. Kuidas olukorda parandada ja riigikogu võimekust tugevdada? Pakutud on näiteks Riigikokku kandideerijatele kõrgemate nõuete seadmist, mõnel muul viisil valimiskorra muutmist või kodanikuhariduse tugevdamist. Siin peitub võimalusi, ent seadusandlus- ja eelarvevõimekusi saab otseselt tõsta teisel viisil.

Iga riigiasutus on sedavõrd autonoomne ja tugev, kui see oskab seda olla. See tähendab, kui palju sisulist teadmist sellel oma tegevuse alusena on. Just teadmine võimaldab mõtestada ja uuendada oma rolli antud ajal, teiste asutuste ja toimijate suhtes, algatada uut või teiste algatusi pädevalt tagasisidestada. Teadmist loovad asutuse inimesed ja kaasatavad väliseksperdid. Siin peitub selge võimalus Riigikogu tugevdada.

Riigikogu liikmete suhtes on praegu äärmiselt erinevad rolliootused. Nad peaksid olema avalikud kõneisikud, kavalad kokkuleppijad, head kodanikega suhtlejad ja häälte kojutoojad, aga ka sügavmõttelised eelnõude algatajad ja põhjalikud menetlejad ning hoolsad ja täpsed sekretärid, kes oma kalendrit haldavad ja tšekid ilusti kantseleisse toovad.

On raske näha, et nii erinevaid rolle sarnase sügavusega saab täita. Häälte kojutoomine ja edukas kauplemine on poliitikule vältimatud. Massimeedia kajastab sageli probleeme riigikogu liikme sekretärirollis ja kuvandiriske kardetakse. Nii kiputaksegi optimeerima süvenemist ja sisuteadmist.

Riigikogu vajab paremat teadmistuge. Praegu jääb riigikogu sisunõunike arv alla tavapärasele ministeeriumile. Nii ollaksegi sõltuvuses valitsusest, mille juures paikneb lõviosa teadmisest. Valitemisel suurema suuremat kaalu omamiseks tuleb riigikogu poliitikakujundamisvõimekust tugevdada, olgu siis suurema arvu asjatundjatest töötajate või korrapärase välisekspertiisi kaasamise kaudu.

Kas tegu pole lihtsalt bürokraatia suurendamisega? Ilmselt teame elukogemustest, missugust jahmerdamist toob kaasa oskamatu juhtimine ja kui palju sujuvamalt saab läbimõeldud juhtimisega. Kui tugevdame riigijuhtimise tippu sisuteadmistega, peaksime vajama vähem inimesi rakendusstruktuurides, mis moodustavad riigiaparaadi lõviosa.

Seega ei pea riigikogu tugiekspertiisi suurendamine tingimata tähendama bürokraatia kasvu. Küll aga loob see eeldused parlamendi rolli kvaliteetsemaks täitmiseks.