Modernistlik kirjandus lisas Tallinna vaikellu suurlinna melu

Foto: Ken Mürk/ERR

Ehkki elutempo on Tallinnas kraadi võrra kiirem kui ülejäänud Eestis, on pealinnaelu võrreldes suurlinnadega siiski vaikne ja rahulik. Kirjandusteostest tuleb välja, et sadakonna aastaga pole selles plaanis kuigi palju muutunud.

"Kui lugeda 19. sajandist rääkivaid mälestusi, tuleb üsna selgelt välja, et ta on ikka vaikne provintsilinn. Vaatamata sadamale ja arenema hakkavale tööstusele, oli ta ikka Peterburi ja Riia varjus," sõnas saates "Uudishimu tippkeskus" Elle-Mari Talivee, Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse vanemteadur. Käsikäes moderniseerumisega tulid aga kirjandusse uued võtted. Kõikvõimaliku tehnika kirjeldamisega üritati kujutada Tallinna suurema ja olulisemana.

"20. sajandi alguse Tallinna tekstides on see täiesti olemas. Kirjeldatakse uusi sõidukeid, isegi kui need on päris aeglased – hobutramm Koplist Kadriorgu kindlasti väga kiiresti ei kihutanud. [...] Kui need on kirjandustekstis üles loetletud, siis tekib ikka selline suurlinna melu," viitas Talivee. Sarnase mulje kiirest elutempost võisid luua teostes nagu Jüri Parijõe "Lehe Sassi omad uisud" kajastamist leidnud ajalehepoisid koos oma hõigetega.

Aastaaegade kujutamist mõjutas linn ja selle eripärad kirjandusteostes vaid kohati. "Kasvõi Marie Underi luulest tuleb välja see, kuidas vaesem rahvas, agulilapsed, ei pääse õue enne, kui tuleb kevad, kasvõi seepärast, et neil pole jalatseid või sooje riideid, nii et see kevade tulek on isegi linnas selline vabadusse tormamine," tõi Talivee näite.

Samas peetakse kasvõi talisporti kujutavates tekstides lume tulekut eriliselt helgeks. Uisuplatsid olid eriti laste jaoks talvel suuremat sorti tõmbenumber.

Lumikattest unistamisel oli ka praktiline põhjus. "Vanemates tekstides on sellel puhtpraktilised põhjused. Hobusõidukid tekitasid kividel kohutavalt müra. Vankrirattad olid rautatud ning rataste ja kapjade tõttu võis see helitase üsna suur olla. Kui tuli lumi ja saaniga sai sõita, oli see ilmselt ka tohutult romantiline," sõnas Talivee.

Suvi kirjanike suhtumist vanemteaduri sõnul Tallinnasse eriliselt ei muutnud. "Tartuga on rohkem seda tunnet, et Tartu kui ülikoolilinn muutub suvel tühjaks. Mõnikord kirjandustekst mainib ka, et see tühjus on ahistav, Tallinna puhul ei ole seda väga palju tajuda," viitas Talivee.


Saatesarja "Uudishimu tippkeskus" esimeses osas rääkis Tallinna Ülikooli keskkonnakorralduse ja jätkusuutliku arengu professor Helen Sooväli-Sepping veel kaasaegsete rohealade olulisusest ning Tartu Ülikooli ökoloogiprofessor Tuul Sepp linnalooduse eripäradest.

 

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: