Aastal 2011 oli Eesti poliitiline maastik praegusest ühekülgsem. Majanduskriisile ja euro tulekule järgnenud valimiste tulemusel moodustasid uue parlamendi esimest korda ainult neli parteid. Eelnevalt ja järgnevalt on olnud valijate hääled killustunumad.

"See oli mingis mõttes hetk, kus Eesti poliitika oli otsa saanud ja mingis mõttes oli poliitika sulgunud või madalseisus. [...] Poliitilist konkurentsi väga ei olnud, suuri poliitilisi teemasid enam päevakorral polnud ja nägime, kuidas poliitika taustal vaikselt hakkas käärima," meenutas Tartu Ülikooli Skytte instituudi politoloog Martin Mölder saates "Uudishimu tippkeskus".

Pelgalt aasta hiljem tunnistas reformierakondlane Silver Meikar arvamusloos, et on erakonda viinud teadmata päritoluga raha. Ühiskonnategelased kirjutasid avaliku kirja Harta 12, milles tundsid muret, et eesti demokraatia on katki läinud või toppama jäänud. See kasvatas rahulolematust ja valmistas ette pinnast uutele parteidele: Vabaerakonnale ja EKRE-le.

"Viimase 10 aasta jooksul kanaliseeris ennekõike EKRE suure osa sellest rahulolematusest uude poliitilisse mõõtesse: liberaalsuse ja konservatiivsuse mõõtesse. Need on sõnad või terminid, millest kümme aastat tagasi veel juttu polnud, aga praegu oleme rääkinud küll ja veel," sõnas Mölder.

Ennast on pidanud vähemal või rohkemal määral positsioneerima kõik parteid, et vältida endast ebamäärase mulje jätmist. "See pole ilmtingimata tähelepanuvõistlus, vaid mingi hetk kõik tegutsejad poliitilises süsteemis on pandud fakti ette, et kus sa sel mõõtmel asud," lisas politoloog. Mölderi hinnangul on tegu loomuliku poliitilise maastiku arenguga.

Seejuures on mitmed parteid viimase kümne aasta jooksul liberaalsuse-konservatiivsuse ja vasakpoolsuse-parempoolsuse skaalal märgatavalt ujunud. Politoloogide sõnul on mõjunud selline määratlemine valijatele aga rahustavalt. Vastasparteisid põlatakse uuringutulemuste põhjal vähem kui kümmekonna aasta eest.

Kasutatav metoodika on sirgjooneline. Kõigepealt küsitakse valijatelt nende lemmikparteid. Siis küsitakse erakonda, kes neile kõige vähem meeldib. Seda kõike palutakse teha näiteks skaalal 1 kuni 7. Kui võrrelda nende uuringute tulemusi, selgub, et kümme aastat tagasi oli rohkem neid valijaid, kes enda eelistatud erakonna konkurendile palju madalamaid punkte andsid.

"Viimasel ajal on politoloogias palju uuritud emotsionaalset polariseeritust, mis tähendab seda, kui palju sellist emotsionaalset lahknevust on ühiskonnas või valijate vahel nt eri erakondade toetajate seas. Tegelikult valijaskonnas me 10 aastat tagasi nägime sellist ülesköetust palju rohkem. Käärid 10 aastat tagasi olid palju suuremad kui käärid kaks aastat tagasi," kinnitas Mölder.

Välja tuleb veel üks nüanss. Vähemalt kahe aasta eest polnud polariseeritus sümmeetriline. "Reformi ja sotside toetajad keskeltläbi põlgasid EKRE erakonda rohkem, kui EKRE toetajad põlgasid sotse ja Reformierakonda," sõnas politoloog. Sarnast ebasümmeetriat nähakse ka teistes riikides. Üldiselt on populistid rohkem vihatud, kui nemad ise teisi vihkavad.

Mölder tõdes, et ka demokraatia enda all mõeldakse tänapäeval muud kui 50–70 aasta eest. Tegu pole ainult valimisi kirjeldava mehhanismiga, vaid selle raames tagatakse ka inimestele teatud heaolu ja õigused ja vabadused. Vaatamata jätkuvale arengule on võimalik inimestel siiski Möldri hinnangul poliitikas kaasa rääkida.

"Iga inimene peaks endale selgeks mõtlema, mis on paar-kolm teemat, mis on tema jaoks olulised ja kes on erakonnad, mis neid teemasid kõige paremini esindavad ja sellele lisaks nõudma poliitikutelt ka mingil määral ausust ja avatust," soovitas politoloog. Potentsiaalselt kõigile meeldivaid lubadusi on lihtne anda, kuid ühe või teise poliitika tagajärgedest ja kitsaskohtadest räägitakse aga harvem.

Veel astusid saates "Uudishimu tippkeskus" seekord üles Tartu Ülikooli Skytte instituudi vanemteadur Katrin Uba, kes rääkis praeguse aja protestikultuurist, ja Tartu Ülikooli Skytte instituudi teadur Liisa Talving pakkus lahendusi polariseerumise vähendamiseks.