Arutelu "How ready are we?" (Kui valmis me oleme?) peeti Arvamusfestivali Maa alal 13. augustil. Eesti rohetranspordile ülemineku teemal arutlesid Kai Realo (Circle K), Tauri Tuvikene (Tallinna Ülikool), Kaia Treier (Keskkonnainvesteeringute keskus), Peter Marland (Milton Keynesi linnavolikogu) ja Fraser Crichton (Dundee linnavolikogu, elektrisõidukipargi juhataja). Arutelu juhtis Ragmar Saksking (Tehnopol). Novaator noppis vestusest üles mõned mõtted.

Tauri Tuvikene: Minu kolm põhiseisukohta on, et esiteks peaksid autod olema elektriaurod, teiseks võiks autosid olla vähem ja kolmandaks peaksime üldsegi keskenduma jalakäijale.

Peter Marland: Milton Keyensi linnas on rohkem elektrisõidukite laadimispunkte, kui kusagil mujal maailmas. Mis puutub aga transporti, siis tarnsport on muude eluvaldkondadega tihedalt seotud vahend, mitte eesmärk iseeneses. Transpordi arendamisel tuleb mõelda tervikule: kui näiteks noor inimene ei saa kodu lähedal tööd ja ta peab Eesti kontekstis Tallinnasse tööle sõitma, peab tal olema oma isiklik auto. Kuna autod on alates 1970. aastatest meie mugava elustiili lahutamatu osa, eeldab nendest eemaldumine laiemat vaadet – näiteks, kas igaühe kodu lähedal on talle töökohti. Kliimamuutuse võitmine ei saa sõltuda ainult rikastest Lääne inimestest rikastes Lääne linnades.

Kai Realo: Eratarbija vaatest on otsus meie eest juba tehtud. Kuna Eesti ise autosid ei tooda, peame imporditud elektrisõidukitega elama. Väljakutse saab olema, kuidas järgmise kümnendi jooksul elektriautosid meie praeguse autopargiga ühildada. Eratarbijal pole muud valikut, kui kohaneda.

Fraser Crichton: Ma ei nimeta elektrisõidukit autoks. See on osa laiemast taristust ja süsteemist, kuidas me näiteks oma hooneid ehitame. Sa ei liigu lihtsalt üht tüüpi sõidukist teise, vaid täiesti uude süsteemi.

Peter Marland: Ma pole autoomanik, vaid liisin autot. Kui maailm veel edasi liigub, on mul peagi transpordikonto, millega saan vastavalt vajadusele erinevaid transpordiliike kasutada. Katsetamegi nüüd Milton Keyensis nõudluspõhist transpordisüsteemi. Kui see laiemalt omaks võetakse, vabaneb isiklike autode alt maad, mida saab kasutada näiteks odavama kinnisvara ehituseks. Ehk transpordimuutused on transpordist laiemad. Transpordikonto, mis muudab inimese liikuvuse teenuseks, on tulevik.

Tauri Tuvikene: Rõhutan oma tudengitele ka alati seost linnaplaneerimise ja liikuvuse vahel. 15-minuti-linna kontseptsioon tähendab, et inimene elab oma tööle ja muudele teenustele võimalikult lähedal ega vaja nendeni jõudmiseks üle 15 minuti. Eestis kehtib see ehk linnades, kuigi meie linnad valguvad praegu linnasüdametest üha kaugemale. Maapiirkondades pole Eestis aga autota üldse võimalik toime tulla. Ehk siis: kui tahta elektriautosid ühiskonnale kasulikuks muuta, tuleb keskenduda just maapiirkondadele, kus auto kasutamine on päriselt vajadus. Linnas saame rääkida ka jalgsi liikumisest.

Kaia Treier: Olen üks vähestest, kes toodab oma energia ise. Kui täna Lääne-Eestist Paidesse sõitsin, olin ainus, kes saabus elektrisõidukis. See olukord peab muutuma ja elektrisõidukeid peaks rohkem olema. Keskkonnainvesteeringute keskuse pakutav eraisiku toetus elektriauto soetamiseks on samas väga populaarne.

Fraser Crichton: Kui Eesti muretseb, kas saastavalt toodetud elektriga autode laadimine üldse mingi probleemi lahendab, siis tasub otsida muust elektrivõrgust eraldiseisvaid lahendusi. Näiteks Dundee linnas tegime elektriautodele päikesepaneelidega laadimispunktid. Igal juhul arvan, et peate oma energia ise tootma, mitte sisse ostma.

Kai Realo: Kui elektriautod tulevad, vajab Eesti eeskätt võrguinvesteeringuid. Kui Norrast eeskuju võtta, siis näiteks Circle K-l on juba eraldi jaamad, kust fossiilkütust tankida ei saagi. Seal saab 10-15 minuti laadimisega sõita umbes 100-150 kilomeetrit. Eestis ei pea kõikjal olema ülikiired laadimispunktid, aga need võiks olla mugavalt jaotatud. Näiteks laeks su auto kodus terve öö, kuid kodus pole sul ka kiiret. Samas näiteks poes või parklas oleksid keskmise kiirusega laadijad ja tanklates ülikiired laadijad. Inimesed otsivad elus mugavust ja elektriautost võib kujuneda omal moel mobiiltelefon, mida vahel on vaja spontaanselt laadida.

Peter Marland: Autod on palju enamat kui vaid sõiduvahendid. Oleme nende mugavusega ära harjunud. Keegi meist poleks Paides siin festivalil, kui poleks autosid. Seetõttu ei võta inimesed omaks midagi nende praegusest elustandardist kehvemat.

Kai Realo: Aga kes peaks transpordiinnovatsiooni eest vedama?

Peter Marland: See sõltub osalt juhtimisoskustest ja teisalt nõudlusest. Esimesena võtavad elektritranspordi omaks need, kes hoolivad. Osa võtab selle omaks hiljem ja osa ei võtagi.

Fraser Crichton: Omaksvõtt peaks algama kõige tipust. Teisisõnu, valitsus peab selgelt ütlema, kuhu riik läheb. Järgmisena tulevad mängu kohalikud omavalitsused, kes rahastavad minusuguseid transpordiinnovaatoreid. Igal juhul peab transpordistrateegia olema paindlik. Dundee linnas 11 aastat väldanud transpordiinnovatsiooni jooksul arenes tehnoloogia palju kiiremini, kui algul ette kujutada suutsime. Eesti kogemus kujuneb meie kogemusest jällegi hoopis erinevaks. Teil peab lihtsalt olema plaan, kuhu te liigute. Siis mõistavad teid ka suurfirmad ja laiem avalikkus. Saan aru, et lihtinimesteni jõudmine on väljakutse. Šotlastele ka ei meeldi, kui neile öeldakse, mida nad tegema peavad. Ometi, inimesed tuleb endaga mingite nõksudega kaasa tõmmata.

Tauri Tuvikene: Vähemalt Euroopa Liidu tasandil on suund selgelt võetud. Aastaks 2030 peavad kõik siinsed uued autod olema elektrilised. Autotootjad juba arvestavad sellega, järgmiseks peavad ka inimesed elektrisõidukeid kasulikena nägema.

Peter Marland: Paide on väike linn, aga teil on siin wifi. Ühendkuningriigis oleks ma nii väikeses linnas signaali leidmisega hädas. Niisiis olete riigina vähemalt selles sfääris hästi hakkama saanud. Miks ei võiks te hästi hakkama saada ka teises sfääris? Juba tänanegi arutelu näitab, et te püüdlete sinnasuunas.

Fraser Crichton: Eestlased peavad samuti elektritransporti uskuma hakkama. Hetkel pole samas publikus kedagi peale Briti suursaadiku, kellel oleks elektriauto.

Kaia Treier: Tulevikus tuleks meil maapiirkondade rohetranspordist eraldi rääkida, sest paistab, et linnaga võrreldes on maal mured hoopis teised. Tallinnas on peagi elektribussid, millega saame inimestele näidata, et sõit elektrisõidukiga on meeldiv kogemus. Ehk kallutab see neid ka ise elektrisõidukit eelistama. Maapiirkonna inimesed ei taha esialgu aga mitte elektribusse, vaid bussiühendust kui sellist.

Kai Realo: Nõustun, et linn ja maa on erinevad. Linnas pole erinevalt maast autot vaja, aga autoga kaasnev vabadus on meil juba ajju kinnistunud. Kuidas nüüd linnainimestele selgeks teha, et autot pole vaja? Ma ei usu, et inimesed ise uusi ebamugavaid vaikuid tahaksid.

Fraser Crichton: Norrast saab hea näite tuua. Seal pandi elektriautodega ringi sõitma üks populaarne bänd ja riigi rikkaim mees. Nii näidati avalikkusele, et elektriautod on lahedad. Proovisime ka Dundees leida prominente, kes teemast räägiks ja eeskuju näitaks.

Peter Marland: Elus valikuid tehes mõtleb iga inimene: kas ma saan seda endale lubada ja kas see asi teeb, mida tahan.

Kai Realo: Eestlastel on kolmas küsimus veel: kas see on piisavalt suur. Eestlased eelistavad pereautosid.

Peter Marland: Küsimus on ka, kas elektriauto sobib minu elustiiliga. Oleme kõik veidi laisaks muutunud ja elame ebamugavalt planeeritud linnades.

Kai Realo: Tõite enne 4G näite ja tõesti, meil oli väikest riiki lihtne võrguga katta. Samas järgmise suure sammu puhul peab valitsus otsuse langetama ja erasektor peab saama kindel olla, mis see järgmine suur otsus on. Siiani on Eesti olnud väga bensiini- ja diislikeskne. Mis siis järgmiseks? Eratarbijale tuleb kindel valik välja öelda. Viimane sõna jääb siis veel kohalikele omavalitsustele.

Ragmar Saksking: Kas kõigil oleks midagi lõpetuseks öelda?

Fraser Crichton: Vestused eestlastega inspireerisid mind tänase päeva jooksul. Kui hakkate rohetranspordiga pihta nagu 4G-ga, siis tõenäoliselt üllatate teie hoopis mõne aasta pärast mind.

Kai Realo: Oli põnev mõista, et me ei asenda transpordipöördes mitte üht autoliiki teisega, vaid muudame laiemalt oma energiasüsteemi.

Tauri Tuvikene: Mulle jäi kõrva linna ja maa erinevus. See, mis kasu on elektrisõidukitest erinevates keskkondades. Nagu ka ühes mõna aasta taguses Eesti inimarengu aruandes näitasime, on Eesti linnasüdamed, äärelinnad ja maapiirkonnad väga eriilmelised ning Eestis on väga oluline maapiirkondadega arvestada.

Kaja Treier: Sel suvel alustas Saaremaal Sõrve poolsaarel pilootprojekt, kus katsetame nõudluspõhist transporti. Veendusin täna, et järgmiseks peaksime nõudluspõhise transpordi ühildama elektritranspordiga.

Peter Marland: Mind üllatas, et siin publikus pole pea kellelgi elektrisõidukit. Samas on meil juba Sitsiilias õhutemperatuur 43 kraadi, Kreekat laastavad metsapõlengud ja California ägab põua käes. Kliimamuutus pole enam mngi kauge tulevik, vaid see ongi käes. Muutust on vaja kohe ja kui tahad midagi muuta, mine osta endale elektriauto.