Erinevate analüüside põhjal on enam kui 95 protsendi põlengutest inimtekkelised. Tule võib süüdata nii mahavisatud koni, klaasikild kui ka metsas tehtud lõke. "Kui inimest maakeral poleks, oleks metsapõlenguid oluliselt vähem kui praegu. Pindalad, millel need esineks, oleks aga meeletult suuremad," sõnas Köster saates "Labor".

Seejuures tuleb eristada erinevaid metsatüüpe. "Looduslikus vihmametsas tuld praktiliselt pole. Kaadrid, mida oleme viimasel paaril aastal uudistes näinud, kuidas Brasiilias vihmametsad põlevad, see on kõik inimeste kätetöö," kinnitas häiringuökoloog. Põllulappide rajamiseks raiutakse mets koos alustaimestikuga maha, kuivatatakse ja pistetakse seejärel põlema. Aeg-ajalt väljub tuli kontrolli alt ja süütab loodusliku metsa.

Inimeste tõttu tuleb metsatulekahjusid rohkem ette ka põhjapoolkeral. Erinevate majandamisvõtetega saab nende ulatust ja esinemissagedust aga piirata. "Näiteks Skandinaavias on põlenguid oluliselt vähem, kui on neid siin ajalooliselt olnud ja seda ainult tänu inimestele," märkis Köster. Eriti väike on nende esinemissagedus Soomes.

Ökoloogi sõnul saab välja tuua kolm põhjust. Hakatuseks majandatakse metsa väga väikeste, vaid paarihektariliste üksustena. Selle tulemusel on mets eririndeline ja erivanuseline. "Kui meil ei ole tohutult suuri ühevanuselisi okaspuupuistuid, siis väikeste eraldistena majandamine on üks põhjus, miks põlenguid on vähe," laiendas Köster oma mõtet. Kui ka tulekahju peaks puhkema, pääseb reeglina tiheda teevõrgu tõttu reeglina ligi igale metsaeraldisele.

Lisaks viiakse tavaliselt majandamisel metsast ära suurem osa biomassist, sh väiksemad oksad. Kuna metsas on vähe süttivat materjali, tuleb ka Skandinaavias tulekahjusid ette harvem kui Kanada ja Siberi avarustes, kus keskendutakse palgimaterjali välja vedamisele.

Looduse loomulik osa

"Praegu põleb boreaalsest metsast igal aastal umbes üks protsent, ekstreemsematel aastatel 1,5–2 protsenti," sõnas Kajar Köster. Taaskord oleneb palju täpsest kasvukohast. Eesti nõmmemetsad võiks põleda Skandinaavia põhjal iga 50 aasta, palumetsad 80 aasta tagant. Märjemates kasvukohtades, nt lodupealsetes võib küündida intervall 500 aastani.

Metsad on põlengutega evolutsiooniliselt kohastunud ja puuliigid leidnud tulega toime tulemiseks erinevaid lahendusi. Kanadas ja Alaskal on tuli puistute uuenemiseks hädavajalik. Suurusjärgus 70 protsenti seal esinevatest metsapõlengutest hõlmab metsi tervikuna hävitavaid ladvatulesid. Sellega kaasnev kõrge temperatuur on tarvllik käbide avanemiseks ja seega uue metsapõlve kasvama hakkamiseks.

Skandinaavias ja Venemaa Euroopa-poolses osas ei suuda tuli seevastu latvadesse üleüldse ronida. Kõigist põlengutest moodustavad ligikaudu 70 protsenti pinnatuled, mille mõjul hävib alustaimestik, puhma- ja põõsarinne ning metsaalusele kogunenud oksarisu. "Pinnatuled põletavad natukene ka kõduhorisonti ja mulla orgaanilist materjali, aga suured männipuud jäävad ellu. Ma ise olen näinud mände, mis on elanud üle kaheksa-üheksa metsapõlengut," märkis ökoloog.

Erinevad laigud põlevad metsas eri intensiivsusega. Põlengu järel võib muutuda mets seega looduslikult taastudes võrreldes varasemaga oluliselt mitmekesisemaks. "Mina kui häiringuökoloog ütlen, et tuli ei pane metsale põntsu," lisas Köster.

Häiringuökoloog nentis samas, et soojema kliima ja sagedasemate äärmuslike ilmaolude tõttu tõotab põlengute sagedus tulevikus kasvada. "Olen oma üliõpilastele öelnud, et see on surnud ring. Kliima läheb järjest soojemaks, meil esineb rohkem metsapõlenguid, rohkem CO₂ ja süsinikku eraldub atmosfääri ning kliima läheb selle arvelt omakorda soojemaks," sõnas Kajar Köster.