Inimese seedekulglas elab rikkalik mikroorganismide kooslus ehk soolestiku mikrobioom. Üha rohkem uuringuid viitab, et närvikava ja soolestiku mikrobioom on omavahel seotud. Uuringut juhtinud Michigani Osariigiülikooli dotsent Rebecca Knickmeyer ja kolleegid märkasid soolestiku ja hirmuvastuse seost, kui uurisid loomade hirmu. See viis nad mõtteni, et ehk toimub midagi sarnast ka inimestega.

Inimeste, eriti väikelaste hirmuga toimetulek on uurijate jaoks aga oluline uurimisteema, sest võib aidata ennustada inimese vaimset tervist tema hilisemas elus.

Knickmeyeri sõnul on hirmureaktsioonid lapse arengu normaalne osa. Teisisõnu peaks lapsed end ümbritseva keskkonna ohte teadvustama ja olema valmis neile reageerima. Kui juhtub, et laps ei suuda ohust pääsemise järel oma hirmuvastust summutada, võib tal hijem elus olla suurem risk ärevusse ja depressiooni sattuda.

Hirmuspektri teises otsas on dotsendi sõnul aga lapsed, kes reageerivad ohule väga tuimalt. Neil võib elus esineda antisotsiaalse käitumisega seotud kalkuse ja tundetuse jooni.

Imikuea hirmuvastus ehk see, kuidas laps ohule reageerib, võib vihjata tema tulevasele vaimsele tervisele. Uuringut juhtinud Michigani Osariigiülikooli dotsendi Rebecca Knickmeyeri sõnul on imikuiga tohutult võimalusterohke aeg, kui tahta lapse aju arengut toetada. Mikrobioom on sealjuures uus võimalik tööriist.

Maskiga või ilma?

Tegemaks kindlaks, kas ka inimestel on hirm soolestikubakteritega seotud, tegid Rebecca Knickmeyer ja kolleegid pea 30 imikuga pilootuuringu. Uuringus osalenud lapsed valiti välja suure hoolega, et soolebaktereid mõjutavad tegurid oleksid neil võimalikult ühesugused. Näiteks said kõik osalenud imikud rinnapiima ja kellelegi neist ei antud antibiootikume.

Uurijad kirjeldasid väljaheiteproovi põhjal esmalt laste mikrobioomi ja hindasid lihtsa katsega iga imiku hirmuvastust. Katses jälgisid nad, kuidas iga laps reageeris, kui keegi sisenes ruumi Halloweeni-maskiga. Knickmeyeri sõnul olid lapsevanemad terve katse ajal kohal ja võisid igal hetkel ruumi sisse sadada. Sestap püüdsid uurijad katsekogemuse nii lastele kui ka nende vanematele võimalikult nauditavaks teha ja matkida laste agielus ette tulevaid kogemusi.

Kui kõik andmeid kokku said, täheldasid uurijad märkimisväärset seost mikrobioomi teatud osade ja laste hirmuvastuse tugevuse vahel. Näiteks kartsid üheaastaseks saades rohkem need lapsed, kelle mikrobioomis oli üksikuid bakteriliike oluliselt rohkem.

Uurimisrühm ei leidnud siiski, et mikrobioom oleks kuidagi seotud sellega, kuidas reageerib imik näiteks maskita võõrale inimesele. Knickmeyer oletab siinkohal, et võimalikke ohulukordi töötlevad ajus erinevad piirkonnad. Võõraste inimestega seostub suhtluslik element ehk lapsed võivad olla küll võõraga lävides ettevaatlikud, kuid ei näe temas otsest ohtu. Maskiga kaetud nägu ei tekita lastes aga suhtluslikke seoseid ehk aju teine osa tembeldab selle kiiresti ohuks.

Uuringu käigus uudistasid teadlased laste ajusid ka magnetresonantstomograafiga. Nii ilmnes, et üheaastase lapse mikrobioomi kooslus on seotud tema mandelkeha suurusega. Mandelkeha on aga see osa ajust, mis osaleb võimalike ohtude üle kärmelt otsustamises. Erinevaid tulemusi kokku viies leidsidki uurijad, et mikrobioom võib mõjutada lapse mandelkeha arengut ja tööd.

Praegu püüab uurimisrühm tulemusi korrata. Avastus viitab, et tulevikus võib soole-elustik aidata teadlastel ja arstidel seirata ja toetada väikelaste närvide arengut.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.