Suunamudijat jälgivad andunult ka antifännid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mikrokuulsus peab tänapäevases tähelepanumajanduses oma koha eest võitlema. Autor/allikas: Susanne Nilsson/Flickr (CC BY-SA 2.0)

Mikrokuulsus peab arvestama, et tema sisu ei tarbi mitte ainult andunud fännid, vaid ka lihtsalt jälgijad ja tema postitustesse negatiivselt suhtuvad antifännid, selgus Tartu Ülikooli meediauurijate Maria Murumaa-Mengeli ja Andra Siibaku ülevaateuuringust.

Kes on suunamudija?

Suunamudijaks (ka mikrokuulsus, sisulooja, mõjuisik) saab nimetada inimest, kes laeb sotsiaalmeediasse kultuurilistel, sotsiaalsetel või majanduslikel eesmärkidel regulaarselt sisu. Ta on enamasti suutnud enda ümber koondada suhteliselt laia auditooriumi, kellega igapäevaselt suhtleb. Sealjuures ootavad fännid, et suhtlus oleks kahepoolne. Näiteks eeldavad nad, et mikrokuulsus vastab nende kommentaaridele ja arvestab tagasisidega.

Mikrokuulsus peab tänapäevases tähelepanumajanduses oma koha eest võitlema ning publiku reaktsioone kutsutakse esile emotsioonidega - olgu need siis positiivsed või negatiivsed.

Just seetõttu on YouTube'is viimasel ajal väga populaarseks saanud niinimetatud "draamat" keerutavad kanalid ja reaktsioonivideod. Näiteks Andrei Zevakinil, kes reageerib oma kanalil erinevatele eesti telesaadetele, on Youtube'i keskkonnas üle 167 000 jälgija. Kõige populaarsemad on tema "Rannamaja" reaktsioonivideod, millele vaatajad kommentaariumis aktiivselt kaasa räägivad.

Fänn, jälgija või anti-fänn

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi uurijad ja tudengid analüüsisid viie aasta jooksul mikrokuulsuste üleslaetud sisu ning intervjueerisid nii sisuloojaid kui ka nende jälgijaid.

Fännide ja regulaarsete jälgite kõrval saab tuua välja ka sellised sisu jälgijad, kes vaatavad, kuulavad või loevad sisulooja sisu hoopis tagurpidistel põhjustel: selle pärast, et kohe üldse ei meeldi. Antifännid mõistavad enamasti, mida mikrokuulsus tahab öelda, kuid ei nõustu sellega. Vastandumine võib tekkida ka sellest, et anti-fännid mõtestavad sõnumit teisiti kui seda oli mõeldud. Samuti ei leita postituses nii-öelda ennast: tuttavaid nalju, sama mõtteviisi ja nii edasi.

Seda nimetatakse hate-watchinguks ehk vihavaatamiseks. Tartu Ülikooli sotsiaalmeedia lektori Maria Murumaa-Mengeli sõnul on vihavaatamisel mitmeid erinevaid põhjuseid. "Sarnaselt tõsielusarjade vaatamisega, võib "nõme juutuuber" või "tobe instagrammer" anda võimaluse allapoole suunatud sotsiaalseks võrdlemiseks," selgitas ta. "Vaataja saab mõelda, et "oh, õnneks mina küll selline ei ole, aga vaata, leidub ikka lolle!""

Teisalt on lektori sõnul uuringutest selgunud, et vihavaatamine annab inimestele võimaluse endast negatiivseid emotsioone välja lasta. "Sellistel puhkudel kirjeldatakse sageli olukordi, kus vaadatakse näiteks YouTube'i sisu ja samal ajal karjutakse, kriisatakse ja pööritatakse silmi," tõi Murumaa-Mengel näiteks. "Sellega võib kaasneda teatud katarsis," lisas ta.  

Antifännide tekkimisele aitavad suunamudijad aeg ajalt ka ise kaasa, postitades sisu, mis on vastuoluline ja kirgi küttev. Nii on üks Eesti tuntumaid blogijaid Mariann Treimann ehk Mallukas endale palju poolehoidjad, kuid ka kriitikuid leidnud. Osa antifänne sel juhul suunamudijat edasi ei jälgi, teised võivad seda siiski teha.

Tähelepanelikud anti-fännid

Eriti tähelepanelikud ollakse sisulooja ebaeetilise käitumise, väärväidete ja liialduste osas. Antifännid jälgivad postitusi hoolega, teevad negatiivseid kommentaare või sisulooja üle nalja. Alati ei näe nad probleemi aga suunamudijas endas, vaid viimase tõstatatud teema kutsub vaatajas esile negatiivseid emotsioone. Kriitilisi ja mõnitavaid kommentaare peetakse aga sotsiaalmeedia paratamatuks osaks.

Uuringutest selgus, et isegi mikrokuulsuste väga noored jälgijad on aktsepteerinud kaasaegset "õelat" suhtluskultuuri, kus naljad on piiripealsed ja kommentaarid õelad. Murumaa-Mengeli sõnul peetakse sellist suhtlusviisi meelelahutuseks või aktsepteeritud eneseväljendusvormiks. 

Kuigi ühismeedias on kõigil võimalik oma arvamust avaldada ja mikrokuulsuste postitusi kommenteerida, peab uurijate sõnul siiski meeles pidama, et ekraani taga on tegemist päris inimestega. Nii on juba mitmed mikrokuulsused nagu Brigitte Susanne Hunt ja Triinu Liis McNairn kriitilisi kommentaatoreid avalikult häbistanud ja kohtusse kaevanud.

Maria Murumaa-Mengeli ja Andra Siibaku kirjutatud ülevaatega Tartu Ülikooli suunamudijate uuringutest saab tutvuda teoses "Reimagning Communication: Meaning" (2020). Kokkuvõte valmis Tartu Ülikooli ainekursuse Andmete tõlgendamine ja esitamine raames.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: