Sitikad ja satikad ja lutikad ja täid tundsid end talutares hästi

Foto: Estonica

Eesti Tervisemuuseumi külastusjuht Kent Joosep annab ülevaate sellest, kuidas siinsetel alade inimesed on erinevate parasiitidega rinda pistnud.

Üks indikaator eluruumide üldisele puhtusele on putukate ja parasiitide olemasolu või nende puudumine. Traditsioonilises paljuotstarbelises talumajas polnud parasiitidest täielikult vabanemine võimalik, kuna suurem osa elamutest nii maal kui linnas oli puidust ning putukatel leidus küllaga pragusid, kus pesitseda ja varju leida.

Arhiivimeenutus Eesti Rahva Muuseumi sanitaar-topograafilisest arhiivist kirjeldab olusid 19. sajandi lõpu Rõuges: "Minu lapsepõlvekodus olid eluruumides kõik "väiksemad koduloomad" esindatud. Need piinasid inimesi alatasa ja kogu aeg peeti nendega võitlust. Seinapalkides ja ahjudes olid praod, kus prussakatel ja kilkidel oli hea elada ja paljuneda. Puust voodid oma ajapikku tekkinud pragudega ja lõhedega olid elupaigaks lutikatele. Suvisel ajal, põllutööde ajal venis ka voodipesu vahetus ja siginesid kirbud. Ahjupragudes ja ahju ümbruses kilgid laulsid öö läbi ning ärgates kõrvad huugasid. Koduloomi peeti palju ning seetõttu oli kärbseid ka palju. Kärbseid püüti ikka hävitada kärbseseentega ja linnast toodud kärbsepaberiga. Vanasti mindi külmal ajal nädalaks naabriperesse elama. Siis külmusid ka reheahju pragudes prussakad ja kilgid ära. Lutikaid kõrvetati kuuma veega. Kirpude jaoks toodi kalmuseid põrandale."

Kirbud ja lutikad on suurema hulga inimeste kodudest kadunud suhteliselt hiljuti: üldistatult vast 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi jooksul. Muutus toimus seoses tervishoiualase teadlikkuse tõusu, sagedasemaks saanud isikliku pesemise, korrapäraseks muutunud ruumide koristamise ning efektiivsemate tõrjevahendite tulekuga. Päriselt kadunud nad muidugi pole, aeg-ajalt võib kuulda neist lugusid mõnest kehvemal järjel majutusasutusest või näiteks ühiselamutest. 

Peatäidega on inimestel olnud omapärane suhe. Peatäi on pisike, umbes kahe kuni nelja millimeetri pikkune tiivutu kuue jalaga verd imev parasiit, kes võib elada juustega kaetud alal. Täi ei hüppa, lenda ega uju, aga suudab väga kiiresti liikuda ja ronida. Seetõttu levivad nad vaid otsese kontaktiga nakatunud inimeste juustest, kammilt, mütsilt, kõrvaklappidelt, käterätilt ja muudelt peaga kokkupuutuvatelt esemetelt.

Terviseameti kodulehelt võib lugeda, et peatäitõbi on tänapäevalgi probleem nii laste- kui hoolekandeasutustes. Arusaam, et täid tekivad mustusest, on ekslik: nakkuse võib saada igaüks sõltumata soost, vanusest ja sotsiaalsest kuuluvusest. 

Kui tänapäeval on olemas erinevad ravišampoonid ja täidest on võimalik suurema kärata vabaneda, siis mida tehti vanasti, näiteks 150 aastat tagasi? Kuidas suhtumine pisikestesse parasiitidesse aja jooksul muutunud on? Just sellest Tervisemuuseumi seekordne taskuhääling "Sünaps" jutustabki.

Toimetaja: Maarja Merivoo-Parro

Allikas: Eesti Tervisemuuseum

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: