Uuring: kõik rohelise majanduskasvu mõõdikud on poliitiliselt kaldus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Kui näiteks Taani ostab turbiine Hiina ettevõttelt või Taani toodab ise oma tuuleturbiine, aga kasutab selleks Kongo Vabariigist pärit materjale, siis materjali jalajälje indeks võtaks arvesse kogu materjalikulu," ütleb Kostakis. Autor/allikas: Gustavo Quepon/Unsplash

Rohekasv tähendab ideaalis, et riik suudab kasvatada oma majandust, kärpides sealjuures energia- ja materjalikulu. Kreeka ja Eesti teadlaste koostöös valmiv uuring osutab rohekasvu võimatusele, ent julgustab jätkusuutlikkusega tegelevaid teadlasi rohkem sisulist koostööd tegema ja oma mõõdikuid üheskoos kriitilise pilguga vaatama.

"Põhiidee seisneb selles, et ükski uurimismeetod pole neutraalne,"ütleb Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna professor Vasileios Kostakis jätkusuutlikkuse hindamise kohta. "Kõik meetodid tuginevad mingitele poliitilistele otsustele, teab teadlane seda siis või mitte. Parimal juhul on ta teadlik iga metodoloogia poliitilisest taustast."

Koos Kreeta Tehnikaülikooli teadlaste Katerina Troullaki ja Stelios Rozakisega valmis majandusteadlasel esimene artikkel kolmeosalisest sarjast, mille eesmärk on viia kokku rohelisema majandamise teoreetikud ja praktikud ning näidata, kui edukalt võiks nende sisuline koostöö toimida.

Kust tulevad hinnangud?

Vasileios Kostakise sõnul võib vahel kuulda väiteid nagu "Taani majandus on roheline" või "telefonimudel X on jätkusuutlik". "Teadlased väidavad nii, sest rakendavad mingeid kindlaid meetodeid ja praktikaid, mille järgi talitades saavad nad öelda, et "jah, Taani majandus on jätkusuutlik", või et "sellel konkreetsel telefonimaterjalil on just selline süsinikujalajälg"," selgitab professor. 

Ühes oma kaasuurijatega leiab Kostakis, et teadlased peaksid selliseid hinnanguid andes teadvustama, et iga nende kasutatud mõõdik toetab mõnd poliitilist vaadet. "Otsustame teadlikult või alateadlikult rääkida mingeid lugusid ja peita teised lood ära," ütleb ta rohenarratiivide kohta. Mure vastu aitab uurija sõnul esmalt see, kui iga rohepüüdluste uurija enda jaoks läbi mõtleb, kelle huve tema hinnang toetab.

Teiseks soovitab Kostakis uurijatel arvesse võtta ka teiste erialade esindajate hinnanguid. Konkreetselt üritab tema uurimisrühm omavahel tihedamalt suhtlema saada jätkusuutlikkuse teoreetikuid ja rohearengu hindajaid praktikas.

"Nägime, et need kaks teadlaste rühma ei räägi omavahel. Kui rohepüüdluste teoorias on arenguid, ei pruugi jätkusuutlikkuse hindajad nendest lõpuni teadlikud olla. Samal ajal paljud nendest, kes teevad rohelise teooriaga tööd, ei jälgi, kuidas areneb selle hindamine praktilisest küljest," kirjeldab Kostakis murekohta.

Mõõtmistulemus oleneb sellest, kust mõõtma hakata

Kuidas mõjutab kahe teadlaskonna suhtlus või suhtlematus aga lugejat? Tuleb välja, et mõne riigi või toote süsinikujalajälje hinnang võib olla petlikult hea, sest hinnangu andnud uurijad pole esitanud küsimusi oma hindamismõõdikute kohta. Vasilis Kostakis toob selle kohta alloleva graafikuga illustreeritud näite.

Materjalikasutuse muutus aastatel 1990-2008. Autor/allikas: Vasileios Kostakis/Wiedmann et. al. 2015./PNAS

"Jätkusuutlikkuse mõõtmiseks on kaks erinevat lähenemist. Nende abil saab näiteks väita, kas mõni majandus on roheline või mitte," selgitab majandusteadlane. Graafikul on sinisega märgitud USA, Euroopa Liidu ja OECD-riikide sisemajanduse kogutoodang aastatel 1990–2008. Punasega on märgitud esimene rohepüüdluste mõõteriist siseriiklik materjalitarbimine. "See indeks mõõdab, kui palju energiavoolu ja materjale tarbiti kindlal territooriumil," ütleb Kostakis ja lisab, et näiteks Taani ja Rootsi tubli rohelisuse hinnangud on just selle mõõteriistaga arvutatud.

Graafikul on rohelisega märgitud aga teine tööriist – materjali jalajälg, mis arvestab lisaks ühe riigi tarbimisele ka teiste asjassepuutuvate riikide tarbimist. "Kui näiteks Taani ostab turbiine Hiina ettevõttelt või Taani toodab ise oma tuuleturbiine, aga kasutab selleks Kongo Vabariigist pärit materjale, siis materjali jalajälje indeks võtaks arvesse kogu materjalikulu. Mitte ainult Taani riigi territooriumil tarbitud materjali, vaid ka Taani riigi tõttu tarbitud materjali," seletab uurija.

Graafikul on Kostakise sõnul näha, kuidas uuritud riikide majandused on sajandi algusest saati pidevalt kasvanud. Näiteks USA puhul on samas näha, kuidas siseriiklik materjalitarbimine ei sõltu enam majanduskasvust ja hoopis langeb. "See tähendab, et võime üha rohkem toota ja majandust kasvatada, aga samal ajal tarbime vähem energiat ja materjale, mis ongi rohekasvu ja rohemajanduse mõistete sisu," osutab Kostakis.

Kui aga vaadata USA või teiste riikide rohepüüdlusi materjali jalajälje mõõdikuga, pole vaatepilt uurija sõnul sugugi enam nii ilus. "Miks on USA SKT ja siseriikliku materjalikulu vahel nii suur vahe? Paljud USAs kasutatavad asjad toodetakse teistes riikides," märgib ta. See tähendab, et USA majandusest rääkides ei võeta arvesse ebameeldivaid kõrvalmõjusid, nagu süsinikuheide. Kõrvalmõjud kajastuvad aga näiteks Hiina või mõne Aafrika riigi majandushinnangus.

"Kui SKT tõuseb, tõuseb ka materjali jalajälg," võtab Kostakis mõttekäigu kokku. "Seni on olnud see, mida rohekasvuks või rohemajanduseks nimetame, võimatu. Väidame, et rohemajandus on küll võimalik, ent ilma kasvuta."

Teadlikkus, koostöö ja tarbijate arvamus

Nagu eespool mainitud, on Vasielios Kostakise ja kolleegide üks eesmärk tihendada jätkusuutlikkuse teoreetikute ja praktikute vahelist suhtlust. "See ei tähenda, et teoreetikutel tingimata õigus oleks või nad toimuvast teadlikumad oleks. Samas on näiteks palju praktikuid, kes ei kahtle oma mõõtmistööriistade kvaliteedis," põhjendab ta.

Ta toob näite, kuidas osales mullu detsembris Euroopa teadusnõukogu korraldatud rohekonverentsil. Enamik osalejatest olid Kostakise sõnul insenerid, kes rääkisid ühtaegu siseriiklikust materjalitarbimisest ja tõhususest. "Küsisin neilt, et miks te just neid kahte tööriista kasutate või miks te tõhusamad ja jätkusuutlikumad olete ja kuidas need kaks asja seotud on. Selle peale üks inseneridest ütles, et ta pole selle üle kunagi mõelnud," kirjeldab ta. Teine insener põhjendas, et kasutas ülikoolis õpetatud tööriistu, mille majandusteadlased talle on loonud.

Niisiis, Kostakise sõnul on oluline, et rohepüüdluste uurijad mõtleks oma meetodid hästi läbi ning teiseks, jagaks oma mõtteid teiste huvitatud asjatundjatega. "Kui meil on koos erinevate vaatenurkadega jätkusuutlikkuse-hinnangud, saavad roheteadlased neist sünteesida erinevaid lugusid, mida näiteks iga konkreetse tehnikaseadme kohta rääkida," ütleb ta.

Siin tuleb mängu uuringu kolmas eesmärk, vaadelda 3D-printerite ehk kindlate tehnikaseadmete valmistamise näitel, kuidas säärane erinevate teadlaste koostöös sündiv jätkusuutlikkuse hinnang võiks valmida. "Tahtsime näiteks mõõta, mis on ühe 3D-printeri disainimise ja tootmise süsinikuheide ja ökoloogiline jalajälg. See osutus võimatuks, sest erafirmad keeldusid koostööst ja andmeid oli meil väga raske hankida," kirjeldab Kostakis etteruttavalt ka tulevaste artiklite sisu.

Kostakis ja kolleegid panevad lisaks teadlikkusele ja suhtlusele uurijatele veel südamele, et need võtaks iga toote süsinikujalajälge hinnates arvesse ka selle inimmõõtmelisust. Teisisõnu toote disainimise ja tootmise kuludele lisaks tasuks tarbijalt uurida, kui suur otsustusõigus ja tegutsemisvabadus on tal toote omanikuna. "Milline suhe on tarbijal kindla tehnikaseadmega? Mil määral suudab tarbija seadet kasutada ja töökorras hoida?" toob Kostakis näiteid ja lisab, et kui igal kasutajal oleks võimalus näiteks ise oma iPhone'i tarkvara uuema vastu välja vahetada, ei tõttaks ta sama ruttu uut seadet ostma.

Uurimisrühmal on sama teemat plaanis täpsemalt käsitleda veel kahes artiklis. Kõnealune artikkel ilmus ajakirjas Ecological Economics.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: