"Oluline on, et hoonekavandeid omavahel jagataks, ning et arhitektid ja insenerid ei püüaks iga kord uuesti ratast leiutada ja tingimata uusi kavandeid teha. Pigem peaksid nad mõtlema, kuidas olemasolevaid kavandeid täiustada ja kohalikku konteksti sobitada," ütleb värske doktor Christina Priavolou. Oma äsja kaitstud doktoritöös kirjeldas ta inimmõõtmelist lähenemist ehitussektoris kui alternatiivi tavapärasele ehitusele. Inimmõõtmelises lähenemises kaasavad  insenerid ja arhitektid uusi maju ehitades ka kohalikke inimesi.

Tema juhendaja Tallinna Tehnikaülikooli professor Vasileios Kostakis täpsustab, et inimmõõtmelisus pole midagi ehitusele ainuomast. "Ütleme, et sul on nutitelefon. Tänapäeval ei ole su telefon inimmõõtmeline," toob ta näite. Kui telefoniga midagi juhtub, ei saa omanik seda ise parandada, vaid sõltub seadme tootnud firmast. "Oleks sul inimmõõtmeline nutitelefon, saaksid sa kasutajana selle koostamises, tootmises ja tarkvara töös rohkem kaasa rääkida. Näiteks saaksid kas või ise aku välja vahetada," seletab Kostakis.

Milline puu maja ette istutada?

Christina Priavolou sõnul ei mõista paljud arhitektid ja insenerid, et "üks suurus sobib kõigile hoonetele" pole alati parim lähenemine. "Seega peaksid nad oma kavandi kohandama just maja tulevaste elanike vajadusi  ja hoone ümbrust silmas pidades," ütleb ta.

Ka Vasileios Kostakise sõnul õpetatakse paljudele arhitektidele ja inseneridele tänapäeval, et teras, klaas või mõni muu kindel materjal on ehituseks kõige parem. Ta leiab, et ühed kindlad materjalid ja näiteks nendest ehitatav pilvelõhkuja ei pruugi aga igasse maailma piirkonda, kliimasse või biofüüsilistesse tingimustesse sobida. "Seepärast on meil näiteks Kreeka mägedes või Albaanias kohalikest materjalidest majad. Sama lugu on Jordaanias, kus maju ehitatakse kohalikust kivist," loetleb Kostakis.

"Kui meil kasutajate, tarbijate ja isegi disaineritena on mõnes tehnoloogias rohkem sõnaõigust, siis vähemalt teoorias saaksime luua esemeid ja tehnoloogiaid, mis kestaks nii kaua kui võimalik ja sobiks kohalikesse oludesse," märgib ta.

Priavolu lisab, et inimmõõtmeline ehitus arvestab ka praegu sageli kõrvale jäävate kohalike kultuuripraktikatega. See tähendab, et mingisse paika hoonet ehitades võetaks appi ka kohalikud ehitustavad ja aastasadadega välja kujunenud nipid. "Üks minu töö keskseid ideid on, et peaksime otsima võimalusi rahvalikke oskusi ja teadmisi tänapäevasesse konteksti tuua," ütleb värske doktor.

Kohaliku oskusteabe kõrval hakkavad inimmõõtmelises ehituses rolli mängima ka looduse eripärad. Näiteks võiks hoone kavandaja Kostakise sõnul läbi mõelda, milliseid puid maja ümber istutada. "Mägialadel oleme näiteks märganud, et aedadesse ja majade ümber istutatakse rohkem lehtpuid, mis talveks lehed maha heidavad," kirjeldab ta. "Nii saab maja talvel rohkem päikesevalgust, ent suvel pakub lehtedes puu majale hoopis varju."

Niisiis tõdeb Kostakis, et inimmõõtmeline ehitus ei puuduta ainult mõne üksiku hoone ülesehitust, vaid laiemalt tervete külade, linnade või piirkondade arendamist. "Inimmõõtmelise ehituse tuum seisneb just hoonete ja linnade kaasavas kujundamises," võtab ta mõtte kokku.

Ehitame maja, vikimaja

Oma doktoritöös pakkus Christina Priavolou välja lahenduse, kuidas inimmõõtmelist ehitust päriselt korraldada. Ta lähtus arendusjärgus olevast mudelist nimega kavanda üleilmselt, tooda koha peal ehk DGML-mudel. Nagu nimigi ütleb, valmivad kavandid selles mudelis kõikjal üle maailma, kuid kavandatu ehitatakse valmis või näiteks 3D-prinditakse kohalikke olusid arvestades.

"Nägime seda näiteks pandeemia ajal toodetud kaitsemaskide puhul," ütleb Vasileios Kostakis. Pandeemia ajal lõi trobikond rahvusvahelisi disainereid kaitsemaskikavandeid ning jagas neid maailmaga kui üleilmset digitaalset ühisvara. "Neil, kel oli ligipääs kohalikele tootmisvõimalustele, näiteks 3D-printimisele, said kaitsemaske siis koha peal toota," selgitab ta.

Kui DGML on pelgalt mudel, siis avatud ehitussüsteemid on selle mudeli rakendus päriselus. "Võtsin avatud ehitussüsteemi nime all kokku kõik ehitust ümbitsevad aspektid: kultuurieripärad, olemasoleva info, arvestatavad ressursid, aga näiteks ka ehitusseadused," ütleb Priavolu. "Ehk siis püüan edasi anda ehitusprotsessi mitmetahulisust."

Üks näide toimivast avatud ehitussüsteemist on 2011. aastal Ühendkuningriigis alguse saanud Vikimaja projekt. "Kõik saavad seal hoonekavandeid alla laadida ja oma vajaduste järgi kohandada," kirjeldab värske doktor. Tema juhendaja võrdleb Vikimaja projekti eespool toodud kaitsemaskinäitega. Kostakise sõnul pole juhus, et Vikimaja kasutab sama viki- tüve nagu Vikipeedia, sest omal moel kujutabki projekt endast majaehituse teemalist Vikipeediat. "Kõik, kellel on ligipääs Internetile ja kohalikele tootmisvõimalustele, saavad Vikimajas jagatud teavet ise rakendada. Nad saavadki ehitada kohalikest materjalidest ja enda vajadustele vastava omaenda vikimaja," ütleb ta.

Jätkusuutlik alternatiiv tulevikuks?

"Arvan, et kui tahame tõeliselt kaasavat ja jätkusuutlikku tulevikku, pakub mõte üleilmsest disainist ja kohalikust tootmisest ainulaadset võimalust," ütleb Vasielios Kostakis. Ta hoidub nimetamast seda ainsaks võimaluseks, kuid leiab, et muretsedes jätkusuutlikkuse pärast näiteks Taanis, huvitumata samas näiteks Kongo olukorrast, ei saavutata praegu üleilmset jätkusuutlikku majandust.

"Keskendusime oma töös tootmisviisile, kus inimesed üle maailma saavad oma ideid tasuta või peaaegu tasuta omavahel jagada," ütleb ta. Avatud ehitussüsteemid säästavad tema sõnul raha ka ehitusjärgus, sest ehitusmaterjale pole vaja mõnest kaugest välisriigist kohale transportida.

"Inimesed võiks mõista sedagi, et kui tahame tõepoolest jätkusuutlikke hooneid, ei peaks meid huvitama näiteks üksnes energiatõhusus," lisab Christina Priavolou ja leiab, et praegu keskenduvad insenerid eeskätt viimasele. Ta soovitab ehitust vaadata laiemalt ja kohalikke kaasavalt.

Kostakis lisab veel, et avatud ehitussüsteemid ei tähenda, nagu poleks ehituses asjatundjaid enam tarviski. "Muidugi vajame eksperte, ja mida rohkemale teabele on neil ligipääs, seda paremat tööd nad saavad teha," ütleb ta. Teiseks on tema  sõnul oluline, et ka riik sedasorti lähenemistele õla alla paneks. "Kui USA valitsus poleks teotanud Google'it või Apple'it, poleks neil nende praegusi tohutuid edulugusid," võrdleb ta.

Poliitikute ja just kohalike omavalitsuste toetust peab tähtsaks ka Priavolou, kelle sõnul aitas kohaliku tasandi toetus mitmel Vikimaja algatusel jalgu alla saada. "Algatuste käima saamine on asja võti," tõdeb ta.

Christina Priavolou kaitses doktoriväitekirja "Towards a Convivial Built Environment: Developing an Open Construction Systems Framework" avaliku halduse (tehnoloogia valitsemine) erialal 13. jaanuaril Tallinna Tehnikaülikoolis.