Äsjases uuringus märkasid Austraalia teadlased sedagi, et keskkonnavahetus ei mõjuta aju nii selgelt ja üksüheselt, kui varasemate uuringute põhjal arvati, vahendab ScienceAlert.

Teadlasrühm kutsus uuringus osalema 74 vabatahtlikku, kes pidid lahendama  virtuaalreaalsuses erinevaid ülesandeid. Vabatahtlikel paluti liikuda läbi kolmemõõtmeliste virtuaalsete ruumide ja liikumise käigus meenutada kindlaid eelmistes ruumides kohatud esemeid, nagu sinist koonust või kollast risti.

Uuringu autori Bondi Ülikooli psühholoogi Oliver Baumanni sõnul ei täheldanud uurijad esialgu üldse mingit ukseefekti. Nad oletasid, et katseisikud on liiga hea mäluga ja peavad kõike meeles. Sestap tegid nad katse keerulisemaks ja palusid osalejatel lugeda liikudes numbreid kahanevas järjekorras, et hoida nende töömälu infot täis.

Baumanni sõnul unustasid inimesed keerulisemas katses rohkem. Sellest said uurijad järeldada, et mälu ülekoormamine teeb inimesed ukseefektile vastuvõtlikumaks. Teisisõnu vaevab ukseefekt inimest ainult siis, kui ta on vaimses mõttes haavatavas seisundis.

Kahe esimese katse järel tuli osalejatel läbida ka jätkukatsed. Neil paluti kõndida piki ehtsaid liigendatud koridore või jälgida, kuidas teised inimesed seda teevad, sooritades samal ajal mäluharjutusi. Nendes katsetes inimestel uurijate sõnul ukseefekti ei nähtud.

Miks oli aga uues uuringus võrreldes varasematega ukseefekt nõrgem? Austraalia uurimisrühma sõnul võis uusi lõpptulemusi mõjutada erinevate ruumide sarnasus nii virtuaalreaalsuses kui ka ehtsas koridoris. Nad oletavad, et asi pole niivõrd ustes endis, kui liikumises ühest keskkonnast teise ja selgelt erinevasse ruumi. Inimaju pühib mälu järsu muutuse korral uue info vastuvõtmiseks justkui puhtaks.

Baumanni sõnul on hea näide ukseefektist olukord, kus inimene sõidab liftiga mitmekorruselises kaubanduskeskuses. Kui kauplusekorruste vahel liikudes ei pruugi inimese mäluga midagi juhtuda, võib tal poekorruselt parklasse sõites mõni oluline ost meelest minna. 

Samas, isegi kui uues uuringus koormati osalejate mälu mõne ülesandega, unustasid nad vähem kui varasemate uuringute osalised. Erinevustele vaatamata seostavad teadlased endiselt ukseefekti töise ja võib-olla isegi ülekoormatud ajuga.

Ukseefekti toimimise mõistmine aitab inimestel urijate sõnul seda edaspidi teadlikult vältida või selle mõju vähendada. Kõige parem soovitus on nende sõnul keskenduda pooleli olevale ülesandele seni, kuni see saab tehtud. Baumanni sõnul suudab inimese aju teavet nii-öelda sahtlitesse sorteerida, mis võib unustamisohule vaatamata paljudes olukordades kasuks tulla. Ta lisas, et kui aju satub enda meelest uude keskkonda, sorteerib ta uue koha mälestused lihtsalt nii-öelda teise mälusahtlisse.

Uuring ilmus ajakirjas BMC Psychology.