Talv pole sugugi külm aeg, kui pidada silmas inimestevahelisi suhteid. Õuekülma ajal kasvab siseruumides viibijates suhtedraama temperatuur. Pandeemia kergitab seda veelgi. Ajakirjanik David McCandless analüüsis 10 000 Facebooki kogukonnas edastatud lahkuminekut kinnitavat teadet. Teatiste ajamärke kasutades sündis suhtelõhenemise tõenäosuse kalender.

Aastas on nii ohtlikke päevi kui ka perioode. Enamus lahkuminekuid satuvad külmale ajale. Keskmisest raskem periood algab veebruaris ja saavutab tipu märtsis. Seejärel langeb tõenäosus keskmisele tasemele, millest madalam suhtekarile sattumise risk algab juuli lõpust ja kestab oktoobrini. Märtsiga konkureeriv hull tõusuaeg langeb novembrile.

Suurima rahupäevad langevad jõuludele. Üksikutest päevadest nõuavad ettevaatust muuhulgas valentinipäev, esimene aprill, suvepuhkuste algus ja praktiliselt kõik esmaspäevad. Ainsa lohutusena võib lisada, et andmed pärinevad 2010. aastast.

Pannes kokku suure riskiga märtsi, esmaspäevale sattuva naistepäeva, võime aimata peamiselt halba. Häid lahendusi napib või neid kogunisti polegi. Taani filosoof Søren Kierkegaard teadis taoliste valikute puhul väita, et kui sa näiteks abiellud, hakkad tegu kahetsema. Jätad abiellumata ja kahetsed sedagi. Usud naist ja peagi kahetsed. Ei usu ja hakkad sedagi kahetsema.

Kierkegaard lõpetas masendavate dilemmade loetelu sõnadega: "Härrased, see ongi filosoofia!". Filosoof pistis veel viimase valikuna, et kui pood end üles, kahetsed. Jätad poomata ja kahetsed sedagi.

Järsku aitab riske maandada, kui suhelda naistepäeval Zoomi kaudu. Kardetavalt pead ikkagi kahetsema. Saad teada, kui näotu on pugeda enda tervisega arvestamise varju. Zoomi vältides selgub, et sa ei hooli teiste tervisest. Liiatigi loovad zoomi-väsimus ja kaugtööprobleemid täiendava stressifooni. Isegi vanamoodne versioon viia lilli võib lõppeda väitega, et sa ei hooli terve ülejäänud aasta. Ei vii lilli ja kahetsed ikkagi!

Elektroonilise kommunikatsiooni maailmas otsitakse inimeste kimbatustele lahendusi. Google'i ja Microsofti e-kirjakeskkond võimaldavad kiirkahetsust ja peatada teele pandud kirja. Gmail annab kahetsuseks 30 sekundilise ajaakna. Teenuse kasutaja ei pea rohkem muretsema, sest kiri asub Google'i süsteemis, kus seda natukene aega hoitakse. Microsofti Outlook'is saab kirja peatada, kui vastuvõtja kasutab sama keskkonda ja see on aktiivne. Seega lootust vähem, kahetsust rohkem.

Kuulduste järgi arendavat Twitter analoogset säutsude tagasikutsumise võimalust. Uudis rajaneb sotsiaalmeedia tarkvaras toimuvat tähelepanelikult jälgiva eksperdi avastusele vastavast arendustegevusest. Pole teada, kas vargsi testitav funktsioon saab lõpuks kasutusloa. Näited kõnelevad, et teeme samme, mida kahetseme.

Elektroonilisel maailmal on antud teemal vähemalt kahte uudset väljakutset. Üks on kiirus ja teine mälu. Mäluga seoses kehtib Euroopas isiklike andmete kustutamise nõudmist kaitsev seadus. Vajadus sündis valusast kogemusest, kui tehnoloogiline maailm ei saanud aru, et inimesed eksivad ning neil on olemas kultuuris normid eksimustest graatsiliselt väljumiseks, vigadest õppimiseks ja paremaks muutumise toetamiseks.

Inimesed muudavad arusaami ja eelistusi, poliitilisi vaateid, kaaslastele antavaid hinnanguid jne. Meelemuutusega teinekord kaasnev ebamugavus töötab sotsiaalse piirina, mille väikesest pitsitusest võetakse õppust ja harjutatakse enesekontrolli. Väsimatu tehnoloogiline mälu kaotas inimliku paindlikkuse ning tekitas valu ja ebaõiglust. Halbade olukordade hind kasvas lõpuks poliitilist protsessi käivitavalt suureks ja Euroopa Liidus hakkas kehtima seadus, milles andmete omanikul on õigus teatud tingimustel nõuda avalikust ruumist teda puudutava personaalse info kõrvaldamist.

Muu maailm pole seda teinud. Võimalik, et oleme uue käitumusliku kohandumise tunnistajaks. Vanad Facebooki sissekanded ja Twitteri säutsud võivad endiselt tekitada ajas edasi liikunud inimestes piinlikust põhjustada ja ahendada uue töökohavalikuid.

Samas, positiivse külje pealt võis tehnilisest mälust loota abi poliitikute korrale kutsumisel. Nüüd paistab, et vastupidiselt ootustele ei tekita varasema patuse elu meenutused USA-s ega Euroopa poliitikas oodatud häbi. Inimesed on õppinud suhtuma ebamugavatesse faktidesse valikuliselt, nende konteksti hägustades ja sisu isegi pahupidi pöörates. Meenub George Orwelli totalitarismiga kaasnev ennustus, et kui partei nõuab, siis must on valge.

Kas pole huvitav, et naistepäeva teemaga jõudsime partei mainimiseni? Ilmselt on aeg teema lõpetada. Jäägu päeva saatma George Orwelli leitud partei loosungi sõnum – kes kontrollib minevikku, kontrollib tulevikku. Kes kontrollib tänapäeva, kontrollib minevikku. Olge siis vähemalt täna sõbralikud!

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".