Paljud varem meeleolu parandamiseks esmajärjekorras ette võetud tegevused nagu kultuuriürituste väisamine või lihtsalt ühiselt veedetud aeg on pandeemia tõttu valikute menüüst välja langenud. Juba ainuüksi see võib nii aitajale kui aidatavale tekitada tuska.

Ka piiratud valikud on valikud

Anna-Kaisa Oidermaa sõnul on oluline mitte heituda piiratud võimalustest, vaid kasutada neid, mis veel olemas: "Kõige tähtsam on endiselt see, et keegi pöörab tähelepanu, pühendab aega, küsib ja kuulab ära. Kui kohtuda ei saa, siis helistada ikka saab."

Helistades tasub öelda, et mõtlesid oma lähedase peale ja tahad teada, kuidas tal läheb. Seejärel tulekski päriselt vastus ära kuulata, mitte kohe nõuannete või õpetussõnadega välja tulla. "Oma lahenduste pakkumise asemel tasuks hoopis küsida täpsustavaid küsimusi ja peegeldada tagasi seda, mida teine on rääkinud ning uurida, kas said tema mõtetest õigesti aru," selgitas Oidermaa.

Sellised kõned ei pea tingimata kestma tunde, vaid neid saab oma päeva- või nädalaplaani sisse kirjutada ja luua neist omamoodi rituaal. Näiteks võivad lapselapsed omavahel sõlmida kokkulepped, mis päeval keegi neist vanaemale helistab. Nii saab tekitada suhtlemisse regulaarsust, mis on ebakindlust täis pandeemia ajastul Oidermaa sõnul võtmetähtsusega. See annab inimestele midagi konkreetset ja positiivset, mida oodata ja mis ka kokkulepitud ajal päriselt juhtub.

Väga keeruliste teemade puhul pole telefon ja arvuti just kõige paremad vahendajad, kuna paljud nüansid võivad jääda märkamatuks. Üleüldse on Oidermaa sõnul raskeid koormaid hoopis hea mingi tegevuse käigus lahti pakkida.

Värskes õhus jalutamise ajal pole probleem ega selle all kannataja samavõrd valgusvihus, kui näiteks zoomi kõne puhul ning turvalist vahemaad ja maske kasutades saavad viirusest puutumata inimesed siiski kohtuda ja südant puistada.

Kui aitaja väsib

Teisi aidates ei tohiks aga enda vaimset tervist tahaplaanile jätta. Inimesed, keda lähedased on harjunud tugisambaks pidama, võivad pandeemiaga seotud emotsionaalsete pingete keskmesse sattudes leida end suurema koorma alt, kui tegelikult kanda jaksavad.

Anna-Kaisa Oidermaa sõnul ongi kõige keerulisemad juhtumid seotud inimestega, kes on harjunud abistaja rollis olema ning avastavad äkitselt, et ka neil on olemas piirid, mis on paraku ületatud. "Vaimse tervise eesliini inimesed, kes ei pruugi olla spetsialistid, vaid lihtsalt isikud, kelle poole kiputakse muredega pöörduma, on läbipõlemise ohus," selgitab Oidermaa.

Kui abistaja tunneb end jõuetuna, tasuks kohe kriitilise pilguga oma elukorraldus üle vaadata ning selgitada välja, kas enda põhivajadused on ikka täidetud. Uni, toit, liikumine, oma aeg ja meelistegevuste harrastamine peaksid iga inimese päevaplaani kuuluma. Nende arvelt aega varastades on halvad tagajärjed kiired tulema.

Kui inimene tunneb, et ta on läbipõlemise äärel, aga ei julge langetada otsust end hoida ja kaitsta, tasub Oidermaa sõnul kujutada ette, et selles olukorras pole mitte inimene ise, vaid tema parim sõber. "Kui tema tuleks selle jutuga, et muidu küll olen inimestele toeks ja see on mulle tähtis, aga nüüd ma tõesti tunnen, et enam ei jaksa, kas siis sõbrale ütleks, et ei ole Sul vaja öösiti magada ja pinguta ikka edasi? Pigem vast ütleks, et Sa oled küll teeninud ära võimaluse rahulikult hinge tõmmata."

Kuidas ennast ise aidata

Kui abistaja on mõistnud, et abistamise jätkamiseks on tarvis oma vaimset tasakaalu säilitada või tagasi saada, siis järgmine samm on sellest teada anda neile, kes seda tasakaalu mõjutavad.

"Seda tulebki otse öelda, et näiteks ma täna tõesti ei jaksa, aga homme kell kolm olen Sinu jaoks olemas. Või et praegu on seis selline, et mul täna ongi tõesti ainult kümme minutit Sinuga rääkimiseks," soovitas Oidermaa panna paika ajalised piirid.

Samuti on tema sõnul oluline öelda välja, et vajatakse aega enda laadimiseks, ehk et tegemist on abistaja isikliku vajadusega. Kui seda ei rõhutata, võib teine inimene arvata, et asi on temas ning tunda end süüdi.

Pikalt kestnud pandeemia on kõiki mõjutanud erinevalt. Ehkki kriis on kestnud juba aasta pole ebakindlus tuleviku osas kuhugi kadunud ning lõpptähtaega endise normaalsuse juurde naasmiseks veel pole. Paljude arvates endist elu enam tagasi ei tulegi.

On neid, kes on selle tõttu masenduses ja neid, kes juba sellest masendusest välja tulemas. On aga ka neid, kellele alles praegu olukorra tõsidus kohale jõudma hakkab. Kuidas inimene ise end aidata saab, kui on tunne, et maailmas toimuv vaimujõudu murendab?

Anna-Kaisa Oidermaa soovitab mõelda väga täpselt läbi, mis on need tegevused, mis tuju heaks teevad ja siis järjekindlalt neid asju iga päev oma ellu tuua isegi juhul, kui need tunduvad tühised: "Kasvõi kellegagi lobajutu ajamisest võib abi olla."

Tähtis on ka igapäevane liikumine, kuna see annab häid emotsioone. Regulaarne jõukohane treening tekitab ka tunde, et inimene juhib oma elu ise ning suuremad ja ebamäärasemad taustsüsteemid jäävadki rohkem taustale, mitte ei tule argipäeva mürgitama.

Lisainfo vaimse tervise hoidmise ja turgutamise kohta ning juhised ja info keerulisemate olukordade lahendamiseks on olemas vaimse tervise portaalis www.peaasi.ee