Keegi täpsemalt öelda ei oska, aga kusagil eelmise sajandi alguses, enne suurte sõdade perioodi sai alguse uus traditsioon. Nähtuse põhiolemus on inimese olemusega sedavõrd heas vastavuses, et jõudis läbi raske ja keerulise sajandi modernsesse Zoomi-keskkonda.

Enne veel ajaloost – 1911. aastal lasti vette USA mereväe lahingristleja USS Arkansas. Elu sõjalaeval on nõudlik. Samas on see ka üpris rutiinne ja aeg-ajalt väga igav, et mitte öelda tapvalt igav. Laeva juhtkond otsustas igavusest tõusvaid riske vähendada ja sätestas iganädalasesse ajakavva regulaarsed meelelahutusele allutatud tunnid. Ettenähtud ajal korraldati poksi- ja maadlusvõistluseid, kuulati muusikalisi etteasteid ja isegi tantsiti.

Tulemus oli positiivne ja ajaks, kui ameeriklased kaasati esimesse maailmasõtta, oli regulaarne meelelahutuse aeg kasutusel kogu USA mereväes.

Sõja lõppedes siirdus uudne traditsioon mereväebaasidest maale, kohanedes ühtlasi maisemate võimalustega. See tähendab, et kuival maal nihkus meelelahutus spordiväljakult baari poole. Elanikkonna sõjajärgsed meeleolud keskendusid argisemale ning inimesed otsisid lusti ja lõbu. Sõjalaeval kehtinud karmist korrast jäi peamiselt alles regulaarsus, mida tähistas sündmuse ajaline algus ja lõpp.

Vahepeal kehtestati USA-s kuiv seadus. Alkoholi müük oli keelatud, mille tõttu sai alguse alkoholi salakaubandus ning pandi mulda nii mõnegi hilisema suure ja legaalse äri seemnerahastus. Mereväest alguse saanud traditsioon oli baaride ja pubide perioodil omandanud kultuurilise märgi staatuse koos vastava märksõnaga. Enne kui mindi alkoholita restorani õhtustama, poetati märksõna, et tähistada, kelle kodus võetakse enne väikesed napsid.

USA mereväes igavuse peletamiseks loodud poksi- ja maadlusvõistluste kellatäpsusega sündmust nimetati happy hour'iks. Sõjalaevalt alguse saanud traditsioon muutus õhtusöögi-eelseks kokteiliepisoodiks. Sellisena teatakse kõikjal maailmas aega pärast tööd ja enne õhtuste katete algust, kui restoranides ja baarides pakutakse alkoholi soodsama hinnaga.

Nüüd on happy hour jõudnud Zoomi, esialgu USA-s. Võib-olla originaatori pärandiõigusega, võib-olla lihtsalt seetõttu, et seal ületas nähtus uudiskünnise. Inimesi teades pole sugugi võimatu, et sama või lähedane areng on alanud iseseisvalt juba mitmel pool maailmas. Samuti pole välistatud, et käesolev uudis annab ebalevatele proovijatele kõlapinna, mis koos alkoholi mõjuga võib käivitada stressis töötajatest rahvusvahelises kultuuriruumis midagi jalgpallivõistluste pealtvaatajate lainetuse taolist.

Vahejuhtumi ajakirjandusse toonu pole juhtuva üle rõõmus. Tegemist on ülikooli järel esimese töökoha saanud inimesega, kelle töise karjääri algus langes kokku koroonaepideemia ja kaugtöö algusega. Kirjutaja on mures oma tuleviku pärast. Ülemus otsustas sätestada neljapäeviti, tööpäeva järel, kella viiest poole kaheksani nn õnnetunni.

Midagi rõõmsat neis tundides polevat, sest tegemist on Zoomis töökoosolekutega, millele lisandub alkohol. Osavõtt on rangelt vabatahtlik. See tähendab, et puudumist märgatakse ja kommenteeritakse. Ülemus peab töövälist kokkusaamist oluliseks suhtlemisvõimaluseks, mis aitavat teineteist paremini tundma õppida.

Tööjärgne happy hour oli üsnagi levinud tava enne pandeemia suletud maailma. Pealgi polevat ülemuse hinnangul kellelgi isolatsioonimeetmete tõttu nagunii midagi muud teha. Seejuures, kirjutaja tunnistab, et ülemusel on isegi õigus, aga ta kasutaks seda aega teisiti.

Loost tuleb esile inimkontaktide defitsiiti tasakaalustavana näo näitamise väärtus. Midagi, mis on tärganud koos Zoomi-koosolekutega. Nägusid loetakse avalikult ja ametlikult ning alateadlikult ja vähem ametlikuna suhteid kaaludes nii videolinkidega õppetöös kui ka lugematutel koosolekutel.

Oluline on, et nägu oleks elus ja liigutaks, kantuna päris elust pärinevatest tunnetest, mida nüüd ekslikult seostatakse suhtlusega. Isegi tajudes, kuidas see tunne ei toimi paistab, et on jõutud ekraanil ühiselt alkoholi tarbides kaduva tunde otsimise katsetuste faasi. Kirjutaja tunnistab, et enamuse ajast antud koosolekul on ta lihtsalt vait.

Oleme ju kõik mõttelisel sõjalaeval lahingus nähtamatu vaenlasega. Igaüks on oma virtuaalses kajutis. Inimesi ühendav sotsiaalselt rikas suhtlus on oluline, aga kas ekraaninägude kumas üksi napsitamine aitab kaasaegsete madruste heaolu parandada või sooritame saja aasta vanuse õnnetunni mõrva?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".