Iseka geeni teooria järgi tuntud evolutsiooni bioloog Richard Dawkins soovitas kasvõi hetkeks mõelda eluslooduses asetleidvate kannatuste tegelikule suurusele, isegi kui see ületab igasugust inimlikku arusaama. Tema mõtet edastavate lausete peale kuluva järgmise minuti jooksul süüakse elusalt tuhandeid loomi, paljud põgenevad hirmust kiunudes elu eest, teisi õgitakse parajasti seestpoolt parasiitide poolt ning tuhanded surevad just praegu nälga, janusse ja haigustesse.

Metsaelanikud saagu ise hakkama. Meie muretseme pandeemia karmistuvate karantiininõuete pärast. Kurdame zuumi-väsimuse üle. Järelikult on inimesel, millega tegeleda. Teadlaste värskema arusaama järgi rajaneb kasvanud videokonverentside populaarsusega kaasnev tajumehhanismide väsimus neljale peamisele tegurile. Neid teades tärkab vähemalt osaline võimalus vaimse töövõime languse pidurdamiseks.

Teema ise pole enam uus ega üllatav. Pea kõik, kes on füüsilise isolatsiooni nõuete tõttu pidanud jätkama tööd videokonverentsi-keskkonnas, tunnetavad, millest jutt käib. Lahenduste osas ollakse rohkem üllatunud. Neid lihtsalt pole jõutud arendada. Osaliselt on põhjus isolatsiooni äkilisus ja totaalsus, millele lisandub teadmatuse toidetud lootus olukorra peatsest normaliseerumisest.

Nõnda puudusid millegi olulise uue juurde õppimiseks nii motivatsioon kui ka energia. Viimane kadus Zoomi kogemusse. Zoom pole erand, vaid šoki tulemusel suurima brändingu efekti saanuna peab nüüd koos populaarsusega kannatama ka halbade sõnumite lipukirja staatust.

Kordamine on tarkuse ema. Oleme isolatsiooninõuete karmistumise ja leevendumise tsüklites jõudnud umbes kolmanda laineni. Eluolu koos arusaamade ja väärtustega hakkab tasapisi voolama uude sängi. Uuega harjumise ja osaliselt vana unustamise märgiks on kaugtööalaste süstematiseeritud ja kriitiliselt käsitletud teaduslike tähelepanekute saabumine.

Sellele peaksid järgnema uued ja paremad tehnilised lahendused, kohandatud käitumised ja ühiselt jagatud normid. Helgema või vähemalt senisest vähemate vigadega tuleviku eel lasub hakkamasaamise raskuskese igal ühel eraldi ja kollektiividena ühes koos.

Murekohti on esialgu neli. Nendega vähemalt arvestamine on kõigile jõukohane. Probleemide põhjused võivad tulla üllatusena. See ise ei tohiks olla üllatus, kuivõrd videokonverentsi teel töötamine pole olnud kellelegi harjumuspärane. Eriti sellises sisus ja mahus, mida uus olustik peale sundis.

Esimene tajumehhanisme kurnav tegur on lähikontaktis viibimine. Ekraanil vastu vaatavad näod ja silmakontakt on sedavõrd ebaloomulikud ja samas emotsionaalselt intensiivsed, et meie teadvust kujundavad talitlused töötavad ebatavaliselt kõrgetel tuuridel. Erinevalt koosolekust, mille ajal kõik vaatavad kõnelejat, vaadeldakse videovestlusel mitmeid nägusid. Need omakorda vaatavad ekraani ees istujat.

Silmside kontakt on intensiivne isegi siis, kui seda ei teadvustata. Varjatult kulgevat erutust suurendavad ebatavaliselt suured näod ja nende lähedus. Põhjus on arvutimonitori suurus ja lähedus hoolimata sellest, et sellel kuvatud inimene asub kilomeetrite kaugusel. Ürgsetel tajumehhanismidel puudub vastava korrektuuri kogemus. Tagajärge tajutakse koosoleku lõpust algava arusaamatult väsinud ja tühja tundena. Teadlaste lahendus on lükata ekraan eemale ja vähendada sellel kuvatavate nägude suurust.

Teine vargsi energiat rööviv tegur on ekraanil enda reaalajas nägemine. Tühine asjaolu muutub arusaadavamaks, kui nn normaalses elus käiks keegi kogu aeg kaasas ja hoiaks sinu poole pööratud peeglit. Korras soengu ja muuski ontliku ekraanipeegelduse jõudmine teadvusesse kulutab rohkem energiat võrreldes sellega, kui ennast ei näeks.

Tehes seda tunde, kiputakse mõneti üllatavalt enda vaatamise või nägemise tulemusel pahasemaks muutuma. Mõnes olustikus peab kaamera olema aktiivne. Teadlased soovitavad kasutada programmides enese nägemist välistavaid seadeid.

Kolmas väsimuse põhjus on selgemalt tajutav. Selleks on vajadus olla suhteliselt liikumatu. Tunde kestva kehalise aktiivsuse langus ei hoia energiat kokku, vaid häiritud ainevahetuse tõttu suurendab väsimust. Lahenduse võib olla töökoha ümberkujundamine. Kaamera ja ekraani võib paigutada nii, et nende ees oleks võimalusi rohkem asendit muuta, liigutada ja liikuda. Loomulik jätk on pauside pidamine.

Neljandaks on vestluspartnerist arusaamisel mitteverbaalsete signaalide vajadus, õigemini nende puudumine. Koos sõnadega moodustavad kehaliigutused, -vaated, intonatsioon ja keskkonnaga seotud reaktsioonid sõnumi mõistmiseks olulise täiendava infovoo. Kuna videokonverentsil taolist abistavat infovoogu napib, peab aju arusaamiseks rohkem tööd tegema. Tihti kannatab kehvade tulemustega ja koosoleku kasu, teadmised jäävad edastamata, aega kulub rohkem ja sisu hakkab korduma.

Igatahes on selle tagajärg väsimus. Väsinuna võib tõesti tunduda, et loomade elu on palju parem.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".