Eesti rannikut kimbutasid pronksiajal võimsad tormid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Toomas Traagel/minupilt.err.ee

Eesti praegusest rannajoonest kilomeetrite kaugusel asuvad rannavallid viitavad, et enam kui kolme tuhande aasta eest algas Läänemere piirkonnas suur tormide ajajärk. Täiendavad uuringud võivad anda aimu, kui võimsaid laineid võib näha siinkandis tänapäeval, leiab Tallinna Ülikooli vanemteadur Hannes Tõnisson.

"Esmased tulemused näitavad, et väga paljudes erinevates kohtades, alates Narva-Jõesuust, lõpetades Ruhnu piirkonnaga näeme eriti võimsaid rannamoodustisi, mis on tekkinud 3000–3500 aastat tagasi. Need on selgelt näha isegi reljeefikaartidel," lisas Tõnisson saates "Labor". Vanemteaduri sõnul võib rannamoodustiste suuruse põhjal kahtlustada, et tormid olid viimase kümnendi omadest võimsamad või tabasid Eesti rannikut mitmed tormid järjest.

Ajajärk sai äkilise lõpu. Järgnenud paarisaja aasta jooksul tekkisid samas piirkonnas parimal juhul vaid väikesed kuhjatised. Tänapäevaks on need tihtipeale juba osaliselt soostunud ja palja silmaga on neid ümbrusest raske eristada.

Uuesti sai vallide moodustumine hoo sisse alles 2200 aasta tagasi, kuid nende suurus ei olnud enam tormide kõrgajal tekkinutega võrreldav. Samu mustreid võis täheldada rannalähedastes rabades leitud liivaterakeste hulga muutuse põhjal.

Viimasel aastatuhandel pole vallide teket enam üldse selgelt näha. "Mitmel juhul oleme näinud n-ö luidete tekkimist, mis ei ole Eesti rannikul just väga tavaline. See on ilmselt seotud väikese jääajaga ja perioodiga umbes 300–900 aastat tänasest tagasi," märkis vanemteadur.

Tõnisson pole kolleegidega veel päris kindel, mis täpselt tõi Eesti randadesse eelnevast rohkem ja tõenäoliselt tugevamaid torme. Praegu nähtavate rannaprotsesside põhjal võib kahtlustada ookeanilt tulevate tsüklonite mõju.

"Kui kliima on meil soojenenud, siis tsüklonite keskmine trajektoor on nihkunud meil põhja poole. See on muutnud meie talvi soojemaks ja tormid on meile tulnud rohkem otse. Rannas on olnud meri jäätumata," oletas vanemteadur. Aastaringne lainetus tähendab eriti tormi korral kulutusaladel kiiremat kulutust ja sellest tulenevalt kuhjealadel kiiremat kuhjet.

Samuti pole kindlaid tõendeid, miks tormiperiood ootamatult lõppes. "Võib eeldada, et äkki oli nende tsüklonite puhul mingisugune n-ö lävend. Kui nende trajektoor nihkus liiga kaugele põhja, [...], suutsid Skandinaavia mäed tsüklonite liikumise teed rohkem mõjutada, [...] ja need põrgatati Teravmägede suunas minema," spekuleeris Tõnisson.

Eesti kliima muutus seepeale mandrilisemaks. Suved läksid veidi soojemaks ja talved külmemaks. Ühtlasi võis väheneda talviste randu mõjutavate tormide hulk.

Tõnisson lootis, et tuhandete aastate eest tekkinud rannavallide uurimine aitab valmistuda paremini kliimamuutusteks. "Ühe eesmärgina tahaks me näha, milline võiks tormiamplituud üldse olla, kui kõrgele võiks meretase tõusta ja võimsaks laine meil minna ehk kui hull tulevik võiks meid oodata, kui vaatame viimase seitsme tuhande aastase mineviku peale," sõnas vanemteadur. Andmerea pikendamine võimaldaks erinevad riskistsenaariumid paremini läbi mõelda.

"Teine oluline küsimus puudutab eelkõige kõikvõimalikke nii-öelda kohanemisstenaariumite koostamist, et kui kaugel on ohutu ehitada infrastruktuuri, hooneid ja mis meid rannikupiirkonnas võiks edasi oodata. Nagu teame, just rannikualadel elab väga-väga suur hulk inimesi," märkis vanemteadur.

Isiklikult huvitavad Tõnissoni nn faasinihked ehk kui suur on näiteks tõenäosus, et ühel hetkel läheb talvel taas kogu aeg suuski vaja ja suvel on väga mõnusad suveilmad.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: