Esmapilgul võib tunduda autoralli ühe keskkonnavaenuliku alana. Kulutatakse kütust, rehve, lennutatakse inimesi kaugetesse kohtadesse jne. Tegelikult võime väga paljude meie mõistes keskkonnasõbralike tegevuste juures näha sama, alates tuulegeneraatorite tootmisest lõpetades hüdroenergeetikaga.

Ralli ja laiemas mõttes on aidanud autosport kaasa teaduse arengule ja autode keskkonnasõbralikumaks muutmisele.

Aerodünaamika. Kui võrdleme vanu ja uusi autosid, näeme päris selget trendi – autod muutuvad vähem kandiliseks. Sellel on lihtne põhjus. Nende sõidukiirus on aja jooksul kasvanud ja seoses sellega suurenes ka vajadus parema aerodünaamika järele. Mida kiiremaks läheb sõit, seda suurem on õhutakistus. Seepärast testitakse pea kõiki autospordi masinad tuuletunnelites ja modelleeritakse arvutites.

Lisaks sellele püütakse mööda autot liikuvat tuult kasutada nii jahutuseks (mootor, pidurid, salong jne) kui ka surujõu ja tõmbejõu tekitamiseks, et rattad oleks kõvasti vastu maad ning ei kraabiks tühja ega libiseks liialt kergelt. Tavaautole tähendab see vähenevat kütusekulu ning ohutumat ja stabiilsemat sõitu.

Autode kaal. Kui liigume seljakotiga trepist üles, tunneme, et see väsitab meid palju rohkem, kui tühjalt jalutamine. Mida raskem on keha, seda rohkem energiat on vaja selle liigutamiseks ja pidurdamiseks. Võiks ju teha auto hästi tillukese, nagu Smart, kuid kui autosse on vaja mahutada terve pere, ei saa auto suurust lõputult vähendada.

Autospordis on selleks otsitud võimalikult kergeid, aga vastupidavaid materjale. Näiteks mootori ehitusmaterjalina näeme aina enam alumiiniumit, mis teeb auto ühe raskeima elemendi umbes poole kergemaks! Mitmetel autodel näeme ka seda, et keredetailidena kasutatakse aina enam alumiiniumit ja plastikut. Veidi kallimate autode puhul ka süsinikkiudu, mis on küll veel veidi kallis komponent. Tavakasutajale tähendab väiksem kaal vähemat kütusekulu!

Rehvid. Rallis on erinevatele pinnastele arendatud välja erinevad rehvid. Kui sõidame asfaldil või siledal kruusateel ehk nn tavaoludes, siis meil on tegemist suhteliselt madala profiiliga mustriga. See tagab parema haarduvuse ning samas ka vaiksema sõidu ja kütusekulu.

Talvel kasutame pehmemat segu ja sügavamat mustrit. Suureneb kütusekulu, aga paraneb haarduvus rasketes tingimustes – suureneb nii sõidu turvalisus kui ka jõu ülekande efektiivsus. Rallis on püütud leida vastupidavamaid rehvisegusid ja tugevdada rehvi struktuuri, et vältida ootamatuid rehvipurunemisi ja pikendada rehvi eluiga.

See on viinud meid olukorda, kus 1970. aastatel oli võimalik ühe rehviga sõita veidi üle 20 000 kilomeetri. Praegu, vaatamata kasvanud sõidukiirusele, võime ühe rehvijooksuga sõita isegi üle 50 000 kilomeetri, mõni rehv võib kesta isegi üle 70 000 kilomeetrit! Sõidame küll oluliselt rohkem, aga kulutame selleks vähem rehve.

Tänu rallile võime tulevikus ilmselt näha seda, kuidas meie autod võetakse kasutusele liikuvate meteojaamadena ja autost tulevate andmete põhjal saame ette ennustada ilmast tulevaid ohte.