Karin Meissner Saksamaalt Münchenist Ludwig Maximiliani Ülikoolist ja ta kolleegid tegid katseid saja vabatahtlikuga.

Mõlemal katsepäeval näidati neile mustadest ja valgetest joontest koosnevat liikuvat mustrit, mis ajas pea ringi käima ja võis tekitada iiveldust.

Teisel päeval aga tehti mõnele neist iiveldusvastast füsioteraapiat, täpsemalt transkutaanset elektrilist närvistimulatsiooni ehk asetati randmetele elektroodid ja lasti neisse nõrka voolu.

Kümme katseisikut said ausat elektriravi, 60 aga peturavi — neile ei lastud elektroodidesse kas üldse voolu või lasti liiga nõrka voolu. Ülejäänud 30 katseisikut ei saanud ei pärisravi ega platseebot.

Kõik katseisikud andsid aga enne ja pärast mõlemat iiveldusseanssi vereproovi. Seansi ajal paluti neil ka iivelduse tugevust hinnata.

Nii said teadlased muu hulgas teada, kellele platseebo saajatest oli puhtalt ettekujutus, et nad võivad elektriravi saada, mõjunud iiveldust vähendavalt.

Ja mis välja tuli — kui analüüsiti ka katseisikute vereproove, selgus, et verest võis leida tervelt 74 valkainet, mille taset sai seostada sellega, kui tugevalt inimesele platseebo mõjus.

Millest platseebonähtus üleüldse tuleb, ei ole seniajani teada. Kuid kui näiteks arst saab vereproovi põhjal ette teada, et patsient on väga platseeboaldis, siis teaks ta talle välja kirjutada nõrgema toimega ravimi või väiksema annuse.

Enne seda tuleb teadlastel muidugi teha veel korduskatseid, et verevalkude ja platseeboaltisuse seos täiesti kindel oleks. Praegustest tulemustest kirjutavad Meissner ja kaasautorid ajakirjas PLOS ONE.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.