Kuna suur osa rahvastikust rändab üle riigipiiride, otsivad võimud uusi võimalusi, kuidas seda liikuvust juhtida. Rände juhtimiseks kasutatakse sageli uuenduslikke tehnoloogilisi lähenemisviise. Uute tehnoloogiate kasutamisel võivad aga olla nii plussid kui ka miinused.

Tallinna Tehnikaülikooli professor Anu Masso ja Tartu Ülikooli doktorant Tayfun Kasapoglu avaldasid hiljuti teadusartikli "Understanding Power Positions in a New Digital Landscape: Perceptions of Syrian Refugees and Data Experts on Relocation Algorithm". Artiklis uurivad nad Süüria pagulaste ja andmeekspertide arusaamu seoses rännet juhtiva sobitusalgoritmiga. Jutt käib algortimist, mis sobitab põgenikud kindlatesse piirkondadesse vastavalt põgenike oskustele ja tööjõuvajadustele.

Kuigi algoritmide kasutamine muutub igas eluvaldkonnas tavalisemaks, võivad nende arengute sotsiaalseid tagajärjed jääda tähelepanuta. Andmeasjatundjad langetavad algoritmide põhjal otsuseid, mis võivad oluliselt mõjutada teiste inimeste elusid. Need sotsiaalsed rühmad, keda tõenäolisemalt algoritmidega ümber paigutatakse, ei saa aga avalikes aruteludes kaasa rääkida.

Hiljuti avaldatud teadusartiklis ühendati mõlemad vaated: sõna said nii võimalikud ümberpaigutatavad pagulased kui ka otsuseid langetavad andmeeksperdid.

Andmeekspertide ja pagulastega Eestis ja Türgis tehtud intervjuude põhjal tuuakse artiklis välja, et mõlemad on teadlikud ümberpaigutamisalgoritmi kasutamisest saadavast võimalikust kasust, eriti tööhõive jaoks. Põgenikud osutavad samas võimalikele kaasnevatele kultuurilistele probleemidele. Näiteks ei pruugi algoritm otsuseid tehes arvestada pagulaste religioossete toitumispiirangutega või isiklike suhtlusvõrgustikega.

Andmeeksperdid keskenduvad seevastu algoritmi tehnilistele aspektidele nagu läbipaistvus, vastutus ja eetika. Samuti teavad andmeeksperdid, et ebaõiglane otsus võib vähendada usaldust riigiasutuste vastu. Nii pagulased kui ka andmeeksperdid nõustuvad üksmeelselt, et ümberpaigutamisotsuste tegemisel tuleks esikohale seada pagulaste mured ja võimaliku ümberpaigutatamiskoha eelistused.

Autorite sõnul on uuringu peamine panus teadmine, et õiglaste algoritmiliste lahenduste väljatöötamiseks on vaja mõista nii algoritme välja töötavate andmespetsialistide kui ka põgenike endi seisukohti. Algoritmiline juhtimine peab seega mõistma ja arvestama kolme osapoolt: algoritmi tahtlikku või tahtmatut võimu, lahendusi loovaid eksperte ja põgenikke. Selajuures esindab algoritm selles kolmikseoses riigivõimu ja migratsioonipoliitikate laiendusi.

Kokkuvõttes soovitavad uurijad ametivõimudel inimelusid muutvaid otsuseid tehes endale teadvustada, et nende inimeste elud on väga erinevad. Katsetades algoritmipõhiseid lahendusi äärmiselt tundlike teemade peal, on võimuesindjatel oht luua uutmoodi ebavõrdsust ja läbipaistvust.

Professor Anu Masso ja Tayfun Kasapoglu ning nende uurimisrühm teevad praegu täiendavaid analüüse, et selgitada algoritmide sotsiaalset mõju ja võimu sunnitud migrantidele. Samuti uurivad nad algoritmilise valitsemise avaldumisi erinevates sotsiaalsetes kontekstides, pöörates erilist tähelepanu Eestile ja Türgile.

Artikkel ilmus ajakirjas Information, Communication & Society.