Magistritöö: Eesti suunamudijad otsivad alles maailmas oma kohta

Suunamudimine kui sotsiaalmeedia amet on Eestis varajases arengufaasis, kus ameti kõik osad ei ole veel paika loksunud, selgub Tallinna Ülikooli BFM-is kaitstud Kristiina Niimeistri magistritööst. Ameti olemuse suhtes on kohati vastuolulised ka suunamudijate endi seisukohad.
Suunamudijaks võib pidada sotsiaalmeedia rolli, kellena tegutsedes on võimalik saavutada majanduslik kasu, luua sotsiaalseid suhteid, ennast väljendada ja teostada. Ehkki tegijad peavad seda tööks, on suunamudimist reguleeritud Eestis vaid minimaalselt mõne reklaamiseaduse punktiga. Magistritöö raames uurisin suunamudija ameti tunnuseid lähtudes tegutsejate enda maailmapildist, tajudest ja hoiakutest.
Sisemised vastuolud
Amet on varajases arengufaasis, kus selle kõik osad ei ole veel paika loksunud ja seisukohad on kohati vastuolulised. Vastuolulisust peegeldab näiteks see, et suunamudimisest räägiti ühtaegu kui ärist, aga ka vabakutselisusest kui hobist. Isegi siis kui suunamudimist käsitleti hobina, kasutati töösõnavara ja kirjeldati seda kui pingutust.
Hobina käsitlemist võib pidada mulje loomiseks, teisalt ebakindluseks töö olemuse ja arengu suhtles, aga ka soovi vähendada riski avaliku läbikukkumise ees. Ei saa öelda, et suunamudimine on midagi õilsat ehk "Tee, mida armastad ja teeni raha". Siiski kujundatakse enesebrändi strateegiliselt, mille külge riputatakse erinevaid mainehalduslikke aspekte.
Intervjuudest selgusid ka mitmed probleemid, nagu ebapiisavaid hüved, sotsiaalmeedia platvormide muutlikkus, ebakindlad arenguvõimalused, tunnustuse puudumine, vaba eneseväljenduse kadumine, töötasu ja turuhinna ebamäärasus ning suhtlusraskused tööandjatega. Kuna probleemid on seotud vähemal või suuremal määral teise osapooltega, ei olene suunamudimise ameti välja kujunemine ainult tegutsejast endast.
Tööülesanded, õigused, vastutus
Suunamudijakarjääri algust kirjeldatakse juhuslikuna. Sellega loodetaks jätta mulje, et suunamudijaks saamine ei olnud teadliku pingutuse tulemus, ehkki intervjuu teistest osadest ilmnes tihti teadlik pingutus. Oluliseks peetakse autentsust, siirust, huumorimeelt, enesekindlust aga ka distsipliini ja loovust, mitte formaalharidust ega turundusalaseid teadmisi.
Suunamudijate tööülesanded on seotud asjaajamise, loovuse ja kommunikatsiooniga. Suunamudijad tajuvad vastutust säilitada terviklikku mina-pilti, samas teenida raha ja olla meele järele brändidele ja jälgijatele.
Oma õiguste osas pole suunamudijad ühel meelel. Osad tajuvad, et kehtivad seadused kaitsevad nende õiguseid piisavalt, teised tajuvad, et neid ei kaitse keegi. Õiguste kaitseks on mõnel juhul pöördutud kohtusse. Samas kaitstakse ennast tihti ise, pannes kommenteerijaid häbiposti ja kasutades ära jälgijaskonna poolehoidu. Tegemist võib olla eesmärgiga saada tähelepanu, kuid võib muutuda võimu ärakasutamiseks.
Suunamudimiseetika
Suunamudijate eetikat iseloomustab mitteformaalsus ehk eetikareeglid on enda poolt artikuleeritud. Samas astutakse enda eetikanormidest ka üle, näiteks kui see võib jälgijatega suhteid rikkuda.

Suunamudijate eetika puhul saab paralleele tuua eelkõige reklaamindusega. Nii usuvad suunamudijad, et reklaamimiseks tuleb tooted ja teenused valida viisil, mis säilitab auditooriumi huvi ja usaldusväärsust. Eetiline ei ole reklaamida alkoholi, samuti rasestumisvastaseid tooteid, toidulisandeid, tubakatooteid, energiajooke, järelmakse ja kiirlaene. Toodete kohta ei tohi jagada valeinfot ega postitada varjatud reklaami, kuigi astutakse sellest mõnikord üle.
Kõige tugevamalt jäi kõlama turu solkimise probleemid, kus ebaeetiliseks peeti koostööde eest liiga vähe raha küsida või üldse tasuta tööd teha vaid toodete eest. Suunamudijad ei ole hindade osas ühisele arvamusele jõudnud.
Ebakindlus karjääritrajektoori osas
Suunamudijad loodavad edendada oma persoonibrändi ning kujundada järgmine ettevõte näiteks turundusagentuuriks või luua oma tootebränd. Suunamudimisest väljaspool nähakse teoreetiliselt ametikohti turunduses, kommunikatsioonis ja meediaväljaannete toimetustes.
Üldiselt aga ollakse karjääritrajektooride suhtes ebakindlad. Seda kinnitavad kogemused, et reaalseid tööpakkumisi on saanud vaid vähesed.
Põhjus võib olla selles, et tööandjad pole motiveeritud puuduva formaalhariduse ja iseseisvalt omandatud oskustega inimestele tööpakkumisi tegema. Seepärast tajuti mõnel juhul, et on vajalik edasi õppida. Samas on suunamudijad ise tavatööle naasmine suhtes ebakindlad, sest see läheb vastuolu suunamudijate põhimõtetega säilitada paindlikust ja vabadust.
Lõpetuseks
Suunamudijad ise arvavad, et amet vajaks teatud kujul reguleerimist seaduste korrigeerimise (reklaamiseadus), hea tava dokumendi või kommuuni loomise kaudu. Sellegipoolest pean oluliseks oluliseks ühingu loomist, kuhu saaks suunamudija oma murega pöörduda ning millest võiks olla reaalselt kasu õiguste eest seismisel ja ametkondadega suhtlemisel.
Ameti reguleerimine aitaks muuta ametit tõsiseltvõetavamaks nii suunamudijate enda kui ka brändide ja tuleviku tööandjate seas. Nii saaksid lapsed ja noored, kes soovivad saada suunamudijateks, siseneda töökeskkonda, mis ei ole nii ebakindel.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa