Umbes 30 protsenti Eesti lastest ja noortest on seksuaalse väärkohtlemise tõttu kannatama pidanud ja umbes 10 protsenti on isiklikult seksuaalvägivalda kogenud. Abi otsimine politseilt või vaimse tervise spetsialistidelt on seksuaalvägivalla ja eriti vägistamisohvrite puhul harv. Üks põhjus seisneb selles, et näost näkku seksuaalvägivallast rääkimine võib olla ohvrile emotsionaalselt keeruline, seetõttu hakatakse just veebist ja veebifoorumitest abi otsima.

Tartu ülikooli sotsioloogia doktorant Simone Eelmaa selgitas, et üks põhjus, miks just veebifoorumisse minnakse oma probleemile abi otsima, seisneb selles, et seal on võimalik saada infot ilma identiteeti paljastamata. Eelmaa sõnul oli mõneti näha, et ohvrid tahtsid end lihtsalt tühjaks kirjutada, kuna juhtunu oli osade elu hakanud nii palju mõjutama, et olid tekkinud ka vaimse tervise probleemid.

"Varasemad uuringud on näidanud, et peamine põhjus, miks lapsed seksuaalsest väärkohtlemisest ei räägi, ongi see kartus, et neid ei usuta," sõnas Eelmaa ja lisas, et kõige kurvem oli selle uuringu juures asjaolu, et ohvri hirmud said kinnitust – neid ei usutud ning hakati süüdistama.

Kõnealusest uuringust selgus, et vaadeldud veebifoorumis on üheks domineerivaks võtteks väitmine, et ohver valetab. Näide foorumis olevast postitusest: "Kammoon, see on ju feik. Et mitu inimest vägistas kordamööda? See on sama hea kui öelda, et "aa, mul siin just surid isa ja onu ja vanaisa korraga ära"."

Ohvri väidetes kahtlemine pole Eelmaa sõnul omane ainult internetifoorumitele. "See on ikkagi laiem peegeldus nendest ühiskondlikest suhtumistest, kuidas meil ühiskonnas üldiselt suhtutakse seksuaalvägivalla ohvritesse," lausus ta.

Valik levinud stereotüüpe seksuaalvägivallast: vägistajad on enamasti võõrad, vägistamisjuhtumid toimuvad kuskil pimedal tänaval, vägistamine on hästi vägivaldne ja vigastustega, vägistamisohvrid on kergemate elukommetega, alkoholijoobes ja/või provokatiivselt riietunud ohver on ise süüdi, seksuaalvägivalla ohvrid võivad olla ainult naised.

Uuringust selgus, et kui ohver vastab nii-öelda tõelise ohvri stereotüübile, siis neid rünnatakse foorumis vähem, mainis Eelmaa. "Need ohvrid, kes nii-öelda sellele tõelise ohvri stereotüübile meie uuringus vastasid, olid pigem lapseealised, ehk siis alla kümne aastased või kui nad olid üle kümne aastased, siis nad ei tohtinud olla alkoholijoobes ega ka situatsioonis, kus alkoholi tarvitatakse." Uuringus analüüsiti kokku 28 postitust, neist kolm vastasid niinimetatud tõelise ohvri stereotüübile.

Eelmaa sõnul peegeldavad stereotüüpsed arusaamad meie ühiskondlikke väärtusi ja need saavad muutuda, kui teadlikkust piisavalt tõsta. "Et mõistetaks, et vägistamist põhjustavad ikkagi vägistajad, mitte ohvri riietus, valikud või iseloomuomadused," lausus Eelmaa.

Tartu ülikooli sotsioloogia doktorant Simone Eelmaa kirjutas koos Tartu ülikooli sotsiaalmeedia lektori Maria Murumaa-Mengeliga artikli ""Kui ongi tõsi, siis ise süüdi!" Seksuaalvägivallaga seonduvad stereotüübid ühe Eesti laste ja noorte veebifoorumi teemaalgatustes ja vastustes", mis ilmus eestikeelses teadusajakirjas Mäetagused.

Lastemaja teenus pakub abi seksuaalselt väärkoheldud või selle kahtlusega laste abistamiseks. Abi vajavast või hädas olevast lapsest anna kindlasti teada kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, hädaabinumbrile 112 või lasteabitelefonile 116 111. Abi vajav täiskasvanu saab helistada ohvriabi kriisitelefonile 116 006. Ühtlasi on olulist informatsiooni abi saamise võimaluste kohta veebikeskondades palunabi.ee ja abiksohvrile.just.ee.