Euroopa Teadusnõukogu (ERC) toetuse saanud viieaastast uuringut juhib Ühendkuningriigi Cambridge'i ülikool. Eestit esindab selles vastutava täitjana Christiana Lyn Scheib Tartu Ülikooli genoomika instituudist ja tema kasutada on ligi 700 000 eurot. Kolmas partner on Itaalias asuv Rooma La Sapienza Ülikool.

Christiana Lyn Scheibi sõnul aitab eelajaloolises Euroopas valitsenud ebavõrdsuse uurimine mõista, milline oli meie ammuste eelkäijate elukäik ja millises ühiskonnas nad elasid. "Tänu sellele saame teada, kuidas on ühiskonnakorraldus aja jooksul muutunud," ütleb ta. Ammuste aegade all peetakse silmas perioodi, mis jääb põlluharimise kasutuselevõtu ja kirjalike allikate ilmumise vahele.

Näiteks tahavad Scheib ja kaasuurijad välja selgitada, milline seos oli neoliitikumis rituaalse matuse ja maetu ühiskondliku positsiooni vahel. Varem oleks luustike uuringul hinnatud iga luustikku mitme staatust näitava tunnusjoone põhjal. Tunnusjoonte järgi oleks surnule välja arvutatud nii-öelda staatuse skoor. Nüüd aga hindavad uurijad luustikel iga tunnusjoont eraldi ning püüavad välja selgitada, millega mingi joon seotud on.

"Võib juhtuda, et mõnd inimest koheldi näiteks surma järel väga eriliselt, kuid elusast peast puudus tal märkimisväärne poliitiline võim või ligipääs ressurssidele. Ju oli ta muudel põhjustel oluline," ütleb Scheib.

Uued meetodid

Meetodid, mida Scheib koos uurimisrühmaga ebavõrdsuse katsetamise ning eelajaloolise elu ja surma analüüsimiseks kasutab, on suhteliselt uued. Iidsel ajal elanud inimeste sotsiaalseid suhteid analüüsitakse näiteks osteobiograafia abil. See võimaldab inimese luude abil jutustada tema elulugu. Nõnda saab teavet nii inimese identiteedi, tervise, toitumise, töö, liikuvuse kui ka suguluse kohta. "Saame teha järeldusi inimese elu sotsiaalse külje ja ühiskondlike suhete kohta," lisab Scheib.

Inimeste surma ja matmisviiside uurimiseks rakendatakse uut matuse tafonoomiat. See on paleontoloogia haru, mis käsitleb organismide või nende jäänuste setetesse mattumise põhjusi ja seaduspära. "Uurime füüsilisi märke luude peal, et teha järeldusi matuserituaali kohta. Vaatame, kuidas on matuserituaal seotud inimese tähtsusega elusast peast," kirjeldab Scheib.

Uurides nende ja veel mitme muu meetodi abil enam kui 400 muinasajal elanud inimese DNA-d, luustikke ja matusekombeid, loodavad teadlased mõista, mida tähendas poliitika ja ebavõrdsus eelajaloolises Euroopas.

"Minu töö isiklikult on rekonstrueerida üksikisikute ja võimalike toonaste nakkushaiguste genoome," ütleb vanemteadur. "Leitud info põhjal saame võrrelda haigusriski ja kehadel päriselt avaldunud haigust. Näiteks kui surnul oli geneetiline eelsoodumus pikaks kasvada, aga tegelikkuses oli ta lühike inimene, saame järeldada midagi tema toitumise ja keskkonnast tuleneva stressi kohta."

Uuringualused inimesed pärinevad kolmest ajaloolisest perioodist. Perioodid hõlmavad neoliitikumi ehk nooremat kiviaega (6000–4000 eKr) ning ajavahemikke kiviaja lõpust kuni vanema pronksiajani (4000–1800 eKr) ja keskmisest pronksiajast kuni rauaajani (1800–600 eKr).

"Analüüsi tulemused võimaldavad meil esimest korda hinnata, kuidas mõjutas ebavõrdsus eelajaloolist Euroopat ja milline roll oli selles meie eelkäijatel," rääkis vanemteadur Scheib. Ta lisas, et sellist uuringut pole varem kunagi tehtud.

Vanemteadur selgitas, et enne riikide kujunemist ei lähtunud ebavõrdsus mitte niivõrd poliitilisest võimust või rikkusest. Ebavõrdsust kujundasid teised eriilmelised tegurid nagu ühiskondlikkud kokkulepped, inimese rituaalne staatus, moraalsed väärtused või sugulus. "Ebavõrdsus võis esineda kogu Euroopa eelajaloos, kuid seda uut vaatenurka pole kunagi varem empiiriliselt katsetatud," lisas ta.

Inimlikum vaade neoliitikumi

Konkreetset uurimistööd peab genoomika instituudi direktor Metspalu tähtsaks eelkõige seetõttu, et sellega liigutakse samm edasi DNA-ga seotud uurimustööde senistest põhiküsimustest. Varem uuriti, kustkohast mingi rühm inimesi tuli, ning kus, kellega ja palju nad segunesid. Nüüd algavas uuringus küsitakse aga hoopski, kuidas nendel inimestel läks ja millist elu nad elasid. "See viib meid lähemale noil kaugetel aegadel elanute inimlikule mõistmisele," sõnas Metspalu.

Christiana Lyn Scheib leiab samuti, et eesolev uuring võimaldab mineviku surnuid senisest inimlikumalt näha. "Uuring muudab nad meie jaoks tõelisemaks ja mõistetavamaks. Nad pole lihtsalt kogum abstraktseid kujutluspilte, vaid ikkagi inimesed."

Ta toob heaks näiteks jäämees Ötzi, kes on "isikuna" hästi tuntud terves maailmas. "Teame hästi, kuidas ta välja nägi, mida sõi ja kuidas suri. Riiete ja tööriistadega muumias on palju lihtsam inimest näha, kui kondikuhjas neoliitikumi koopa matusepaigas." Scheib loodab uute uurimismeetodite abil teha neoliitikumi luudega sama, mida on tehtud Ötziga.

Varem on ERC grandi saanud kaheksa Eesti teadlast üheksal korral. Neist neli on olnud alustava teadlase grandid, kaks väljakujunenud ja kaks kogenud teadlase grandid ning üks teostatavuse analüüsi toetus. Tänavu sai ERC grandi veel teinegi Eesti teadlane KBFI füüsik Griš Blumberg, kes hakkab uurima ülijuhtuvust.