Maailma ökosüsteemid vaesuvad üha kiiremas tempos. Seetõttu on elurikkuse ja maastike taastamine nii ÜRO kui ka Euroopa Komisjoni üks suuri lähiaja eesmärke. Semtšenko uurimisprojekt annab olulist teavet, et taastamistöid tõhusamalt teha. Kaasprofessor võtab vaatluse alla rohumaad Euroopa eri paigus ning uurib sealse maakasutuse muutuse evolutsioonilist mõju taimeasurkondadele.

"Mul on ülimalt hea meel, et saan lõpuks tegeleda teemaga, mis on mind juba tükk aega paelunud," ütles Semtšenko ise grandi pälvimise kohta: "Grandi prestiiž ja rahastus aitavad mul luua uurimisrühma, mis viib teadust edasi kiiremal ja kindlamal sammul kui üksi tehes. See on iga teadlase unistus."

Lisaks tunneb Semtšenko grandist rääkides uhkust oma kodumaa üle: "Siin saab igaüks oma unistusi täita ja saada toetust sõltumata soost, rahvusest ja sotsiaalmajanduslikust taustast." Oma edu taga näeb ta koduülikooli ja toetavaid kolleege.

"Muidugi tunnen ka suurt vastutust, et ma kasutan seda granti targalt ja koos oma rühmaga parandan meie arusaama, kuidas inimtegevus mõjutab taimede ja mullaorganismide elutegevust, ning kuidas saame nii enda kui nende elud paremale järjele aidata," kirjeldas ta.

Väheuuritud teema

Niitude väetamise ja kinnikasvamise tõttu kahanevast liigirikkusest on palju räägitud, kuid märksa vähem on uuritud liikide sees aset leidvaid geneetilisi muutusi, mis mõjutavad märkimisväärselt liikide püsimist muutuvas kliimas. Samuti pole teada, kuidas maakasutusest põhjustatud muutused taimeasurkondades mõjutavad kogu ökosüsteemi toimimist ja põuataluvust. Nende küsimuste lahendamisele Marina Semtšenko oma uurimisprojektis keskendubki.

Traditsiooniliselt majandataval rohumaal on mikroskoopilised seened taimedele väga olulised, sest need aitavad mullast toitaineid omastada, samuti toitaineid mullas hoida ja süsinikku mulda siduda. Kui maakasutuses on toimunud nihe, hakkab taim eelisarendama oma juurestikku ja hülgab sümbioosi seentega. Nii muutub muld justkui sõelaks, millest pestakse toitained kerge vaevaga välja, süsinik aga eraldub põua korral taas keskkonda.

Semtšenko hüpotees on, et selliseid nihkeid võivad põhjustada nii intensiivpõllumajandusele omane väetiste kasutamine kui ka rohumaade kinnikasvamine.

Uurimisprojektis võtab ta koos töörühmaga vaatluse alla erineva kujunemislooga rohumaad neljas vaatluspaigas üle Euroopa: hästi säilinud ja kinnikasvanud karjamaad Lääne-Eestis, eri vanusega rohumaad Ölandi saarel Rootsis, traditsioonilised ja väetatud rohumaad Põhja-Inglismaal ning maailma vanim, üle 160 aasta kasutusel olnud väetamiskatseväli Lõuna-Inglismaal.

"Kõigis vaatluspaikades on evolutsiooniliste muutuste jälgimiseks oluline see, et maakasutusajalugu on täpselt teada ja kõrvuti asetsevad alad on kogenud erinevat majandamist mitmekümne aasta vältel," rääkis Semtšenko.

Kui taimeliikides ja nende koostoimes mullaelustikuga on toimunud evolutsioonilised muutused, siis ei pruugi Semtšenko sõnul piisata üksnes silmaga nähtavate taimeliikide maastikule tagasitoomisest. Selle kõrval on vaja mõelda ka taimede ja mullaorganismide liigisisese mitmekesisuse taastamisele.

"Soovin oma uurimistööga anda teaduspõhist teavet, mis aitab elupaikade taastamisel teha targemaid valikuid. Samuti võib parem arusaamine sellest, kuidas taimed reguleerivad mullaelustikku, osutuda kasulikuks näiteks põllukultuuride aretamisel ja mullatervise parandamisel," rääkis Semtšenko.

Uurimisprojekt vältab 2027. aasta septembrini ja selle eelarve on ligi kaks miljonit eurot. Seda liiki grant on mõeldud iseseisvuse saavutanud teadlase edasise arengu toetamiseks. Kokku on saanud ERC teadusgrandi nüüd 13 Eestis tegutsevat teadlast.