Tarmo Soomere: me pole osanud veel aktiivse ühiskonnaga kohaneda ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

Praegust ühiskonda võiks võrrelda iga hetk põlema süttida võiva heinamaaga, leiab Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. Põhimõtteline muutus pole halb, kuid aktiivse ühiskonnaga kohanemine võtab aega.

Täna õhtul on minu külaliseks Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. Mul on selle üle erakordselt hea meel, sellepärast et teadlastel on suured teadmised, akadeemikul eriti. Tarmo, küsin kõigepealt, kas see järgmine, 2020. aasta tuleb parem? Kas te usute seda või äkki teil on need teadmised, mille pealt te saate seda järeldada, et tuleb parem?

See ei ole tegelikult üldse usu küsimus, see on lootuse küsimus. Selles mõttes, et kas loodame, et järgmisel aastal saab olema rahulik elu suures osas maailmast või peame arvestama väga tõsise jõnksuga.

Kui loota, et maailm läheb edasi nii, nagu ta on läinud, siis on nii häid kui ka halbu uudiseid tulemas järgmisel aastal. Kindlasti paiskub õhku natuke rohkem kasvuhoonegaase kui sellel aastal. Kindlasti on maailmas natuke rohkem inimesi kui sellel aastal, aga kindlasti elame kõik globaalselt võttes natuke paremini kui sellel aastal.

Väga optimistlik. Ma tegelikult tahan viia teid natukene tagasi selle skaala teise otsa, sinna pessimismi poole peale. Huvitav, kas valetamine läheb järgmisel aastal veel rohkem moodi või kui kasutada sellist leebemat väljendit, nagu ikkagi kostab, alternatiivsete faktide esitamine?

Jah, vale definitsioon on laienenud. Nüüd see hõlmab ka mitmed alternatiivid, mida päris tõelistele faktidele juurde pakutakse. Ei, see valetamine pole väga laiemaks läinud, Ei, ta ei lähe. See, et valetamine on praegu jõudnud sfääridesse, kus me oleme eeldanud, et inimesed on ausad, seal on meie maailma muutumine. Inimesed on äärmiselt erinevad. Teatav hulk inimesi on alati valetanud ja jäävad valetama.

Samal ajal on parketikõlblikeks peetud ju neid, kes ei valeta või teevad seda nii kenasti, et sellest ei ole võimalik aru saada, et nad valetavad. Ma arvan, et see on üsna lühikene periood meie maailma elus, kus nimetatud alternatiivfaktid on saamas eluõiguse.

Ka väga rasketel aegadel, kui me vaatame tagasi teadlaste tagakiusamisele 60–70 aastat tagasi Nõukogude Liidus ja lausa intelligentsi hävitamisele Oktoobrirevolutsiooni-järgselt, siis intelligents sündis uuesti. Parketireeglid jäid kehtima.

Midagi on maailmas püsivat. Tõenäoliselt on see vähemalt matemaatika, arvab Isaac Asimov. Kui matemaatika jääb püsima, siis jäävadki püsima tõe- ja valekriteeriumid.

"Aasta säravaimad tähed" Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Kas me elame praegu sellisel perioodil, sellisel ajal, kus teadlasi väga tõsiselt ei võeta?

Ei saa nii öelda. Teadlasi võetakse järjest tõsisemalt. Pigem on küsimus selles, kuidas jõuab teadlaste sõnum inimesteni ja kuidas ta transformeerub ühiskonnas sees. Mis on muutunud, on tegelikult midagi väga fundamentaalset.

Veel mõnikümmend aastat tagasi sai teadlane või professor auditooriumile öelda, et kuulake nüüd mind ära, olge vait, minge minema ja saate suurepärase hinde siis, kui vastate täpselt nii, nagu mina teile rääkisin. See aeg on ajaloo prügikastis.

Ühiskond ja kuulajad ei ole enam passiivsed. Ühiskond on täis energiat. Võime hüüda neid noori inimesi lumehelbekesteks või mis iganes, aga nad on täis energiat. Pigem on ühiskond nagu heinamaa, kus on hein niitmata. See on nagu kulu. Kui sinna visata tikk, siis läheb see põlema. Tuli liigub sinnapoole, kuhu parasjagu puhub tuul. Nii et ühiskond ei ole enam passiivne, ühiskond on aktiivne keskkond. Me ei ole lihtsalt osanud sellega veel kohaneda.

Praegu suur hulk inimesi tegelikult ju ei kuula teadlasi. Nad loevad internetist fakte, teevad oma järeldused, meil kõigil on justkui see tõlgendamisvõimekus olemas.

See on äärmiselt hea. Kui teadus istuks kogu aeg oma tavapärases sängis ja inimesed oleksid veendunud, et kõik, mida teadlased räägivad, on absoluutselt õige, sulatõde, siis me oleksime ju silmitsi tõsise ohuga. Nimelt sellega ohuga, et inimkond sureb välja.

Aga kuidas inimene saab aru, et see on õige ja see on vale?

Ega ta ei peagi sellest ju nii väga aru saama, aga oluline oleks, et tal oleks oma arvamus. Kui me vaatame natuke tagasi, siis kõik meie tugevad omadused on ju mingis mõttes ajaloo peegeldus. Nad on olnud meie konkurentsieelised.

Tulevikku vaadates me ei tea, milline tulevikuühiskond täpselt on. Mitte keegi ei tea, ka teadlased mitte. Seetõttu oleks liiga julge öelda, et mõni omadus, mis meil on, kasvõi valetamine, ei pruugi olla tulevikus konkurentsieelis.

Kui hästi on läinud meie teadlastel sellel aastal?

Läinud on äärmiselt hästi nagu mitmel viimasel aastal. Eesti teadus seisab, ma ütleksin, anomaalselt heal kohal maailma teaduse seas. Igal aastal püütakse välja rehkendada mõni tuhat maailma kõige vingemat teadlast. Seda mõõdetakse selle järgi, kui paljud teised teadlased nende töid on tarvitanud.

Kuue tuhande maailma kõige vingema seas on üheksa Eesti teadlast. Statistika järgi ei tohiks olla ükski. Läti-Leedu on meist kaugel maas. Soomega pistame rinda. Venemaa on meist maas. See on midagi fantastilist, mida on meie teadlased suutnud oma väheste võimalustega korda saata. See ütleb, et Eesti ajupotentsiaal on äärmiselt tugev ja pole kaugeltki veel ammendunud.

Kas isegi peaks selle diskussiooni raha vähesusest hoopis maha võtma?

See on ikka see vana lugu, kuidas üks talunik õpetas hobust elama ilma söömata. Peaaegu oleks õnnestunud, aga näe, see hobune suri ära üks päev enne seda, kui ära õppis.

Napilt-napilt.

Jah

PISA testide tulemused näitasid, et meie lapsed põhikoolis on erakordselt tublid, erakordselt targad, Euroopa parimad. Meil on suur potentsiaal justkui nende laste näol olemas, et nad tegelikult hakkaksid teadust tegema, et meil oleks teadmistepõhine ühiskond.

See on jah nõnda, et meie ühiskonna nii-öelda nägu umbes viie aasta pärast näeme meie tudengite näost. Meie ühiskonna nägu umbes 15 aasta pärast näeme me praeguse põhikooli ja gümnaasiumi pealt. See nägu küll annab lootust, et Eesti tulevik on kui mitte roosiline, siis igatahes selline, kus on suhteliselt hea elada.

Kõige naljakam on see, et meie – teadlased – me ise ka päris täpselt ei tea, mis on Eesti edu taga. Võib-olla see, et sunnime lapsi pingutama rohkem, kui politsei lubab. Me õpetame neile kunsti, kirjandust, muusikat, kehalist kasvatust.

Eestis on iga inimene palju rohkem väärt ühiskonna jaoks. Igast inimesest sõltub palju rohkem kui saja miljoni inimesega rahvastel või miljardilistel rahvastel. Suured rahvad saavad endale lubada seda, et nad ei sunni oma lapsi õppima. Tõelised talendid tulevad ikka ise ka välja., aga meie vajadus ja meie hool peaks olema, et me oma talendid ise üles leiame ja nii-öelda karekristallist, Doris Kareva sõnadega, kroonijuveelid kujundame.

Tarmo Soomere, te tõite alustasite kenasti, et uus aasta tuleb parem ja ei ole usu küsimus, see on tegelikult lootuse küsimus, nii et teile head vana aasta lõppu ja lootusrikast uut aastat!

Aitäh!

"Aasta säravaimad tähed" on ETV ekraanil esmaspäeval 30. detsembril enne AK-d kell 20 ja pärast AK-d kell 21.30

"Aasta säravaimad tähed" Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

 

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: