Selle aasta suur teema on olnud keskkond ja kliima. Seitse aastat tagasi kirjutasid sa oma nime polaaruurimise ajalukku, kui koos oma partneriga tulid põhjapooluselt jalgsi Teravmägedele ilma lisajõuta. Selle eest te saite nii-öelda Guinessi rekordi staatuse. Ütle päris alguseks, kui kerida see olukord nulli ja te peaksite praegu hakkama sedasama retke sealt põhjapooluselt ilma lisajõuta Teravmägedele tegema, kas see oleks üldse praegu enam võimalik?

Ma arvan, et oleks võimalik, ma usun vähemasti. Kuigi peab ütlema, et need muutused on Arktikas edasi toimunud. See on endiselt kõige kiiremini soojenev piirkond meie planeedil. Just hiljutine teadusartikkel pakkus välja, et aastavahemikus 2040–2060 võiks ta saada suve lõpuks jäävabaks.

Aga kliimasüsteemis on ka väga palju sellist sisemist muutlikkust. Need olud ja aastad pole vennad, olud muutuvad. Võib juhtuda ikka, et mõni on selline soodusaasta, mis võimaldab sul selle (retke) ellu viia.

Mis selle aasta 2019 siis nii eriliseks teeb, et teadlased kirjutavad suuri ühispöördumisi, lapsed ei käi reedeti enam koolis, noored kliimaaktivistid, neist on saanud meediastaarid. Mis selle kliimaga, maakera loodusega toimub, et ta just nüüd tõepoolest nii niimoodi domineerib meie avalikkust?

Kliima on muutunud juba pikka aega ja on muutunud ka viimastel aastakümnetel. Ka sellest inimtekkelisest muutusest on räägitud juba aastaid. Miks just see viimane aasta kuidagi väga eriliselt silma paistab, selle info põhjal, mis selle kohta on levinud ja levitatakse? Ma ei arva, et see oleks üks kindel sündmus. Tõenäoliselt on see paljude asjaolude ja sündmuste kokkulangemine.

Mainisid noorte kliimastreike, süsinikukvoodi hind tõusis märkimisväärselt, kolm korda. Meil oli ÜRO kliimatippkohtumine, riigid tegid sinna uusi ambitsioonikaid panuseid. Üks väga murettekitav koht on Antarktika ja Gröönimaa liustike ebastabiilsuse kasv ja uus info selle kohta, et need suured hiiglased on tõenäoliselt ärganud. Need võivad väga oluliselt panustada maailma meretaseme tõusu, mis võib olla suurem, kui me oleme arvanud.

Peab ka ütlema, et toimunud ka päris mitmed olulised looduskatastroofid: Amazonase ja Siberi tulekahjud, erakordselt tugev Euroopa kuumalaine. Teaduslikus mõttes üksikjuhtumitena ei saa nende põhjal veel mingeid kindlaid järeldusi teha, aga ütle seda inimesele, kes selle tõttu seal kannatavad.

Võid sa võib-olla tuua mingisuguse parameetri või milliseid protsesse maakera looduses võiks jälgida, mille järgi saab lugeda, kuidas meil olukord on?

Sellest infost läbi närimine on keeruline. Sa pead ikka põhjalikku tööd tegema, tõesti aega kulutama, et tõde, mingit tervikpilti sealt saada. Loomulikult neid müüte tekib ka aeg-ajalt.

Üks viimane, sellel samal aastal, mis mulle hästi meenub, oli seoses Amazonase metsatulekahjuga. Ökoloogiliselt tohutu kriis, kahtlemata oli ka süsiniku CO2 emissioon väga suur. Läks lendama müüt, mille korjasid üles isegi paljude maailma suurriikide juhid ja viisid selle ka ÜRO kliimatippkohtumisele, et maailma hapnikuvaru on ohus. Amazonas, mis toodab 20 protsenti maailma hapnikuvarust. Meil pole varsti enam õhku, mida hingata.

Teadlased on püüdnud seda müüti maha tõmmata. Sellest on palju räägitud, et see on täiesti vale arvamine. Tegelikult Amazonas küll fotosünteesi käigus toodab hapnikku, kuid praktiliselt kogu selle osa tarbib ta ise läbi puude rakuhingamise, läbi nende mikroobide elutegevuse, kes lagundavad seda biomassi seal metsa all.

Põhimõtteliselt on neto-hapnikutootmine on null. Meie tõeline hapnikutootja ja on teinud seda väga pika aja jooksul miljardite aja jooksul või pole muutunud lühikese ajaga, on ookean. Seda nimetatakse sinisteks kopsudeks.

Nüüd arvata, et need üksikud sündmused kuidagi mõjutavad Maa hapnikuvaru, see on täielik müüt. Võib öelda nii, et isegi ökoloogiliselt tohutu katastroofi korral, kui kogu Maa pind põletatakse ära, muutuks hapnikuprotsent atmosfääris ainult karvavõrra.

Tegelikult on ju Eestis seda looduseteemat ka juba mitmel viimasel aastal, eriti seoses meie metsadega, aga ka seesama kliimatemaatika tõstatatud. Ometi oli hämmastav, et tegelikult parlamenti ei valitud mitte kedagi, kes neid samu teemasid kuidagi avalikkuses üldse esile tooks. Millest see sinu jaoks kõneles? Kas see tähendab, et tegelikult meil siin Eestis kogu see keskkonnajutt, kliimajutt, tegelikult ikkagi väga ei lähe korda?

Jah, ma julgeks arvata, et miks ta poliitikuid ei kõneta, on see, et sellel polnud poliitilist tellimust rahva hulgast. Need on seotud. Kui me vaatame nüüd muud maailma ka, see on väga palju seotud elustandardiga.

Vaatame Põhjamaid, aga miks mitte ka Hiinat, kus elatustaseme tõusuga inimesed muutuvad aina keskkonnateadlikumaks. Nad teavad, mida tähendab tervislik elukeskkond ja nad nõuavad seda, selle parandamist. Arvan, et neid põhjusi tuleb otsida ka Eestis.

Kui me vaatame täna, siis Eestis on väga suur sotsiaalmajanduslik lõhe. Statistikaameti andmetel elab iga viies eestlane suhtelises vaesuses. Nende inimeste esimene mure ongi see, kuidas saada elus hakkama, kuidas saada hakkama homse, nädala, kuu aja pärast. See kauge ja abstraktne keskkonnamure ei saagi olla primaarne. See on inimlikult täiesti mõistetav.

Oled sa siis oma elus teadlasena, kui sa tead seda kõike, püüdnud mingisuguseid eluviise kohandada nii, et oleksid rohkem kooskõlas sellega, et kogu seda keskkonnasurvet ja kliimaprobleemi leevendada.
Me oleme tegelikult oma perega ühe sellise eksperimendi läbi teinud. Ega ma ju ei propageeri kiviaega tagasipöördumist või rehetuppa kolimist, aga ma arvan, et teatud väikesed muutused enda sees on võimalikud ja need on vajalikud. Me ei saa ainult loota tehnoloogiale. Midagi peab muutuma ka meie enda arusaamades ja tõekspidamistes.

Kolisime üsna kiiresti ja spontaanselt Tartust maale, tõelisse pärapõrgusse. Elasime peaaegu sajandivanuses ahjuga köetavas majas, kus vesi tuli allikast, kuivkäimla oli õues, pesid kausis ja vannis. Elasime kolm aastat, kaasa arvatud talvel, mis teinekord tulid üsna külmad. Aga ma arvan, et see elu oli väga hea kool poistele. Ma ise vaatan sellele tagasi väga positiivselt. See oli nostalgiline, see oli omamoodi väljakutse ja ka neile oli see põnev.

Arvan, et nad oskavad tulevikus enam hinnata neid hüvesid, mida me ei saa nii iseenesestmõistetavana võtta, mis tulevad kusagilt pilvede vahelt. Ei, selleks kõigeks on vaja mingil moel energiat, mingil moel tööd teha. Ma arvan, et nende arusaam sellest on selle võrra parem.

Oleksid sa nõus sellega, kui sinu enda lapsed teatavad sulle "Isa, reedel me kooli lähe, haridus on vilets, mis meile antakse. Asi on tegelikult halb!" ja joondutakse võib-olla siis mõne sellise noorteliikumise järgi. Greta Tunbergi liikumised üle maakera on praegu kõigil juba väga hästi näha.

Ma ei mõista kohe kindlasti seda hukka. Küll ma tahaks tõenäoliselt, et nad ikkagi hangiks mingid eelteadmised. Teatud argumentidega läheksid sinna, et nad teaksid, mille nimel nad streigivad. Kuid kui me võtame neid noori, siis mis neil nüüd üle jääb? Palju lastel on võimalus ennast kuuldavaks teha? Kisa, lärmi tegemine. Vanematena ise teame teinekord, et see toimibki ja aga palju muid võimalusi ei ole.

Me ei saa nõuda neilt, et nende teadmised oleksid õpetlaste ja teadlaste tasemel. See on absurd, see võtab aega aastaid. Isegi kui nad need põhitõed saavad, ammutavad endale ja seda teevad, mis on väga tervitatav – see tähendab, et siin on lootus. Nad on meist oluliselt arukamad selles vanuses, kui meie olime.

Aga nõuda neilt, et nad oleksid sellel tasemel, ei saa. See on nende võimalus ja minu arvates on see üks paremaid ja täiskasvanulikumaid viise, kus nad saavad oma noorte mässumeelsust maandada ja realiseerida seda sellisel kujul millegi suure eesmärgi nimel.

Mis võiks olla nüüd siin vana aasta tõesti viimasel veerel sinu soov või soovitus, millele võiks tähelepanu pöörata sellisel igapäevaelu tasandil, et see tulevik oleks helgem?

Ärge minge paanikasse! Ma arvan, et see paanikafaas, mis tuleb, võib-olla ei ole kõige konstruktiivsem ja edasiviivam. Pigem oleks see niisugune mõõdukas optimism. Teotahe, mis annaks julgust proovida. Ma ei usu, et tehnoloogiatest ainuüksi piisab. Tuleb üht-teist muuta ka oma mõtteviisis.

Üks praktiline näide – jõulude ja aastavahetuse aeg on üks suurimaid pidusööminguid, kuid maailmas visatakse toodetavast toidust circa üks kolmandik minema. See on 1,3 miljardit tonni. Kui me mõtleme nüüd, milline energia läheb toidu tootmisele ja kui palju inimesi võiks sellest söönuks saada, see on tohutu hulk.

Neid kohti on, kus on võimalik paremaks minna. See tuleb kõik läbi ühe inimese väikese muutuse, aga kokku annab väga mõjusa muutuse. Vaadake kriitiliselt oma külmikusse. Pange oma improviseerimisvõime tööle ja võtke endale väljakutse, et ei lähe enne poodi, kui kõik on tühjendatud ja ka eelmise söögikorra jääkidest on mingi uus eine kokku tehtud

Lisaks muidugi tuleb alati öelda ka seda, et mõelge natuke rohkem südamega. Siis võib taasavastada endas selliseid emotsioone ja tundeid, mis selles ülipragmaatilises maailmas kipuvad kaduma minema.

"Aasta säravaimad tähed" on ETV ekraanil esmaspäeval 30. detsembril enne AK-d kell 20 ja pärast AK-d kell 21.30