"Inimesed puutuvad mõnikord teatud valeuudistega kokku mitmeid kordi. Need võivad muutuda ühismeedias viraalseks või korrata sama poliitik sama valet uuesti ja uuesti. Varasemate tööde põhjal võivad hakata võtma inimesed selle tulemusena neid lõpuks tõe pähe. Meie töö põhjal võivad need mõjutada aga nende moraalitunnet isegi juhul, kui nad neid lõpuks uskuma ei jää," märkis töö juhtivautor Daniel Effron, Londoni Ärikooli organisatsiooni käitumise dotsent.

Järeldused põhinevad ligi 2600 inimesega tehtud uuringul. Katseseeria käigus anti osalistele esmalt lugeda eelnevatel aastatel levinud valeuudiste pealkirju nagu "Valimisteõhtu: Hillary oli purjus ning käperdas Mooki ja Podestat" või "Pennsylvania Riigikohus kiitis venelaste sekkumise tõttu TRUMPI EEMALDAMISE". Seejuures kinnitati neile, et tegu on valedega ja küsiti käest ka seda, kui eetiliseks peavad nad taoliste uudiste levitamist.

Katseseeria teises osas puutusid inimesed nii eelnevalt nähtud kui ka uute valeuudistega. Taas uurisid teadlased tegevuse eetilisuse kohta. Inimesed pidasid eelnevalt nähtud valeuudiste jagamist vähem ebaeetiliseks. Mida rohkem nad sama valeuudist nägid, seda normaalsemaks see nende jaoks muutus.

"Mõju polnud kuigi suur, 100 punkti skaalal mõned punktid, kuid ühismeediat kasutavate inimeste arvu tõttu on sel potentsiaali skaleeruda ja selle mõju võimendada," viitas Effron. Piltlikult saab võrrelda seda aeglaselt kasvava lumepalli või bakterite pooldumisega.

Kuigi sarnaseid mustreid on nähtud eelnevate töödes, rõhutas Effron, et enne uute tulemuste kindlamalt tõe pähe võtmist tuleb teha katseid ka laboriseinte vahelt väljaspool.

Reetlik kõhutunne
Töörühm oletab, et moraalset kompassi mõjutab inimeste vaist või kõhutunne. "Ratsionaalset mõeldes võivad inimesed uudist või väidet valeks pidada. Moraalseid otsuseid tehes toetuvad aga inimesed rohkem oma vaistule, mida mõjutab omakorda neid ümbritsev keskkond. Tuttavlikkus muudab selle vähemalt näiliselt tõeks. Tõekese jagamist võib pidada juba vähem ebaeetiliseks," selgitas Effron.

Nähtuse psühholoogiline tagapõhi pole dotsendi hinnangul ilmselt uus. Muutunud on viis selle ära kasutamiseks. "Seos retoorika või väidete kordamise ning tõekeselisuse vahel pole erakordne. Ühismeedia on kasvatanud aga võimalust isegi kõige ebaloomulikumate väidetega kokku puutumiseks," laiendas dotsent. Valeuudised ja -väited saavad levida kiiremini kui kunagi varem.

Tavalisi inimesi võiks aidata selle mõjude vastu mõttelaiskuse peletamine. "Ühismeedia disain ei aita muidugi sellele kaasa, kuid katsu enne jagamisnupu vajutamist mõelda hetke hoolikamalt mitte ainult selle peale, kas jagatav info on tõsi, vaid ka valeinfo jagamise eetilistele tagajärgedele," sõnas Effron. Seniste küsitlustulemuste põhjal tunnistas vähemalt USA või Suurbritannias teadlikult valeuudiste jagamist iga kaheksas inimene. Paraku ei võimaldanud need küsimustikud eristada pahatahtlikest valeuudistest satiiri.

Oma roll on ka ajakirjanikel. "Faktikontrolli tehes ja poliitikuid liistule tõmmates on tekkinud komme pakkuda neile oma vaadete levitamiseks veel laiemat platvormi. Selle asemel võiks eelistada nn tõe-võileiba – valeväide tuleks pakkida tõest koosneva pakendi sisse ja sellele vaid kaudu vihjata. On palju oodata, et tuhanded inimesed loevad pealkirjast kaugemale," märkis Effron.

Isegi kui mõned jõuavad klassikalise artikli lõpuni, on valeväidet selleks ajaks mitmeid kordi korrata. "Vale tuleb uputada tõe sisse," kinnitas dotsent.

Töö ilmus ajakirjas Psychological Science.