"Enne seda leiti 2014. aasta maikuus, kui leiti üks mammuti hammas, millel ei olnud küll säilinud hambajuuri. See leiti Lõuna-Eestist Restu karjäärist, mis jõudis ka meie muuseumisse, kus see on meil peaekspositsioonis eksponeeritud. Aga sellel suvel tõesti juulikuus leidis üks ettevõtja Krister Kaasik oma karjäärist, Krüüdneri karjäärist osa võhast," rääkis Isakar "Ringvaatele".

"See kaevati välja vee alt. Karjääri sügavus on kokku 10 meetrit ja see on viimasest kahest veealusest osast, nii et ei ole teada, mis meetri pealt ta täpselt sai, aga ta oli siiamaani veealusest kihist pärit ja see omanik hoiab teda praegu ka märja rätiku sees," rääkis ta. "Tema säilitamiseks tuleb hoolega nüüd vaeva näha, et ta ei laguneks sellisteks tükkideks nagu meil on üks Kagu-Eestist Kallastest Saru lähedalt 1933. aastal leitud üks mammutivõha tükk, mis on lagunenud täiesti osakesteks.

Isakar selgitas, et võhk koosneb dentiinist ja laguneb n-ö rõngaste kaupa. Suvel leitud võhk on tema hinnangul umbes 45 000 aasta vanune. "Nähtavasti on see pärit ühest jäävaheajast, kui kliima soojenes, mis tähendas, et mandriliustik taandus. See oli 45–50 000 aastat tagasi ja siis mammutid liikusid selle jääserva taustal ka Eestisse. Eestist kõige nooremad mammuti luud on leitud Puurmani lähedalt. Need on ligi 10 000 aastat vanad, mil mandrijää oli juba lahkunud Soome."

Pärast seda surid mammutid ka õige pea välja, tõdes ta. "Nad ei suutnud elada metsades ja samuti see kliimasoojenemine, millele järgnes külmenemine, selle tagajärjel need lopsakad rohttaimed hävisid, jäid ainult soontaimed ja need ei suutnud mammuteid ära toita. Mammutid elasid üldse kuni 60. eluaastani," lisas Isakar.

Tal oli stuudios kaasas ka mammuti hammas. Hambad jõudsid ühel mammutil oma 60 eluaasta jooksul vahetuda umbes viis korda. Ta tõdes, et mammutiluud on väga hinnalised leiud ja neid tuleb tõesti väga harva ette. "Igal juhul maksab nad üles korjata."