Rebekka Lotman – teadlane, kes on lugenud läbi kõik eestikeelsed sonetid ({{commentsTotal}})

Rebekka Lotman
Rebekka Lotman Autor/allikas: Rein Olesk

Tartu Ülikooli doktor ja Tallinna Ülikooli Kirjastuse peatoimetaja Rebekka Lotman otsis üles kõik eesti keeles ilmunud algupärased sonetid ja pani kirja selle luulevormi arenguloo Eestis. See on esimene uurimus eesti sonetist pärast Bernard Kangro 1938. aasta teost. Lotmani uuritud enam kui neli ja pooltuhat sonetti saja paarikümne aasta jooksul annavad pildi ka Eesti luuleloost üldiselt, samuti peegeldavad ühiskondlikke arenguid muutuvate riigikordade aegu.

Sonett jõudis eesti keelde üsna meie kirjaliku luule algusaegadel – esimesed sonetid ilmusid trükis 1881. aastal. Sellest ajast kuni tänapäevani on see luulevorm eesti kirjanduslugu läbinud kord erksama, kord tuhmima, aga katkematu niidina. Milline on eesti soneti lugu ja spetsiifika, uuris Rebekka Lotman, kes kaitses sel teemal Tartu Ülikoolis doktorikraadi maailmakirjanduse alal.

Eesti keeles ilmus 1881.–2015. aastal 4551 sonetti ja te analüüsite neid kõiki oma doktoritöös. 4551 sonetti – seda on väga palju!

Jah, 4551 luuletust võib tunduda palju, selline umbes maast lauani ulatuv sonetimappide virn. Samas, vanade luulekultuuridega võrreldes on eestikeelsete sonettide hulk täiesti loetav ja analüüsitav. Kui uurida inglise või itaalia või prantsuse sonetti, on mõeldamatu võtta aluseks kõik selles keeles ilmunud sonetid, sest jutt käib sadadest tuhandetest luuletusest. See võimalus on meie väikse ja noore kirjanduse privileeg, mida ma ei tahtnud kasutamata jätta.

Tegelikult on tegu ühtlasi kummardusega Bernard Kangrole, kes oma "Eesti soneti ajaloos" (1938) samuti kõik sonetid aluseks võttis, sest nagu ta tabavalt väljendas: "žanritunnused võivad väheväärtuslikkudes sonettides veel selgemalt esineda, ühtlasi näidates, mis sünnib siis, kui pole tabatud žanri struktuuri tervikuna". Kangrot omakorda suunas sellele teele tema õppejõud Gustav Suits, kes olevat seminaris palunud ühel tudengil sonettide bibliograafia koostada – Kangro olevat olnud ainus õpilane, kes ei julgenud ära öelda.

Selgituseks võhikutele: sonett ja luuletus – mis on mis?

Ehkki vahel nimetatakse kõnekeeles sonetiks igasugust lüürilist luuletust, on sonett selline luuletus, mille vorm vastab teatud reeglitele: see koosneb neljateistkümnest reast, mis jagunevad neljaks salmiks või stroofiks, sellel on kindel värsimõõt (eesti traditsioonis viisikjamb) ning lõppriimid, mis on paigutatud kindlal moel ehk järgivad etteantud riimiskeemi.

Oluline on seegi, et need neli stroofi jagavad luuletuse kaheks ebasümmeetriliseks osaks. Soneti kaks levinuimat alaliiki on itaalia ja inglise sonett, nende suurim erinevus ilmnebki ridade jaotusel stroofideks.

Itaalia sonett koosneb kahest neljarealisest stroofist, millele järgneb kaks kolmerealist, nagu näiteks Marie Underi sonetis "Ekstaas":

Ah! toredaim on elamine maine
Ja vägev vere surematu püüd.
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd:
Ei iial olnd ma kaaluja ja kaine.

Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
Mu kleidi valkjasroheline siid
Ja kahisedes langevad kõik rüüd,
Sest riidetult on siiski kaunim naine.

Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop
Ja sinab hämarus kui muinaslugu! –
Ah, mina olen juba seda sugu,

Et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka,
Kui surmamõistetu – kel vähe aega.

Inglise oma jaguneb aga kolmeks järjestikuseks neljarealiseks stroofiks, luuletuse lõpetab lühike, üksnes kaherealine stroof, nagu järgmises Contra sonetis:

ma istun aknal olen täpne sihik
sest suits on hambus nagu jaaniuss
mu käes on pooleli veel luulevihik
kuid põõsas ootab viskevalmis puss

ma tean mis juhtub tean mind jälgib tõbras
veel teada on ta relva kuulekus
kuid kuna ta peab ennast luulesõbraks
ta ootab kuni valmib luuletus

ei kirjutada taha viimseid ridu
ei taha lasta peost veel pastakat
noakangelase hinges toimub pidu
mu tunded on ses suhtes vastakad

ma vihikusse kirjutan Amore Mio
ja punkte lisan lõppu – terve trio

Näeme erinevust ka riimides. Itaalia soneti neljavärsilistes stroofides on kaks riimiahelat, mis enamasti on süliriimis (maine : püüd : hüüd : kaine / vahulaine : siid : rüüd : naine), kolmikutes tulevad uued riimid, nende kombineerimisel on kasutusel enam võimalusi. Seevastu inglise sonetis toob iga nelikvärss uued riimid, need on ristriimis ehk read on riimitud vaheldumisi (sihik : jaaniuss : luulevihik : puss / tõbras : kuulekus : luulesõbraks : luuletus jne), luuletuse lõpus asub paarisriim (Mio : trio).

Kuidas on sonett saanud sajandite jooksul terves Lääne kirjanduses niivõrd tähtsaks luuletusvormiks?

Selle leiutas juba ligi 800 aastat tagasi, 13. sajandil Sitsiilias Friedrich II notar Giacomo da Lentini. Kohe hakkasid seda vormi järgivaid luuletusi kirjutama ka tema lähikondsed ning üsna pea kaugemalgi elavad Itaalia poeedid.

Kindlasti võimendas selle luulevormi populaarsust Dante, kelle 13. sajandi lõpus kirjutatud sonetid oma ebamaisele kallimale Beatricele on ühed kuulsamad armastusluuletused läbi aegade, seejärel Petrarca, kelle elutöö "Laulude raamat" sisaldab 317 sonetti. Need on pühendatud Laurale ja väljendavad samuti igavest, kuid võimatut armastust. "Laulude raamatu" järel sai sonetikirjutamisest lausa massimood, mis levis üle keele piiride: hispaania, prantsuse, inglise, portugali, seejärel poola, saksa jne luulesse.

Puuduvad lähikaudsedki andmed, kui palju sonette üldse kokku on kirjutatud, kuid vaieldamatult on see Lääne kirjanduses enimkasutatud ettemääratud reeglitega luulevorm trioleti, rondoo, strambotto, haiku jt ees. Et anda mahust aimu: ainuüksi aastatel 1530–1650 kirjutasid Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Britannias ligi 3000 autorit umbes 200 000 sonetti.

Aga miks on need tuhanded luuletajad eelistanud end just sellises üsna keerukas ettemääratud struktuuris väljendada?

See on huvitav küsimus, mille kohta võib ainult oletusi pakkuda. Kindlasti mängib rolli, et neil vormireeglitel on mõju luuletuse tähenduslikule ülesehitusele. Luuletuse jagunemine kaheks ebavõrdseks osaks soosib kahetist teemakäsitlust, näiteks esitatakse nelikvärssides küsimused, millele kolmikutes vastatakse. Või vastupidi: nelikvärssides maalitakse mingi olupilt, kolmikutes esitatakse nende pinnalt eksistentsiaalseid küsimusi. Eesti looduslüürilises sonetis on levinud mudel, et nelikvärssides kujutatakse looduspilte, kolmikutes kirjeldatakse inimese seisundeid ja tundeid.

Inglise sonetis, kus proportsioonid on teised – ühel pool kolm nelikvärssi ja teisel ainult kaherealine stroof – on iseloomulik puänteerivam lõpp, viimane paarisriim toob kaasa moraali, nalja, ootamatu teemapöörde. Peab ütlema, et eesti luules on ülekaalukalt rohkem levinud itaalia mudel, näiteks Alliksaar pidas itaalia oma ainuõigeks, kuna inglise soneti paarisriim mõjuvat lorilaululikult.

Mismoodi see luulevorm eestlasteni jõudis?

Esimene eesti soost luuletaja, kes soneti kirjutas, on Kristjan Jaak Peterson. Kuid see tema surma-aastal 1822 kirjutatud sonett on saksakeelne, nagu ka mõni aasta hilisemad Kreutzwaldi sonetid.

Eesti keeles kirjutati esimesed sonetid 19. sajandi viimastel kümnenditel eelkõige Goethe, Heine, aga ka austria poeedi Nikolaus Lenau eeskujul. Üks esimesi eestikeelsete sonettide loojaid, Juhan Liivi vanem vend Jakob Liiv on selgitanud, et esialgu tahtis ta lihtsalt katsetada, kas eesti keel üldse kannab sonetivormi välja. Eesti keelt tajuti isegi veel siis sageli pigem olmekeelena, kõrgluulele näis sobivam saksa keel.

Kes esimesena eesti keeles soneti kirjutas, ei olegi täpselt teada. Me teame, et trükis ilmusid esimesed eestikeelsed sonetid 1881. aastal: esmalt suvel Matthias Johann Eiseni, seejärel Jaan Bergmanni ja Lydia Koidula sulest. Samas on kaks pisut hiljem trükis ilmunud Jakob Liivi sonetti dateeritud varasemate aastatega, 1878 ja 1880.

Kuidas see esimene trükis ilmunud Eiseni sonett kõlab?

Tegu on tüüpilise järelärkamisaegse luuletusega:

Õnnesoov isamaale

Mis saatnud sulle pikad aastasajad,
Mu isamaa ja püha Eesti pind,
Mis kaua, kaua kurvastanud sind,
Sult kustutagu ära oma rajad.

Mis aga igatsenud kõik su majad,
Mis nõuab taga iga põue, rind,
Mis on su elu kõige ülem hind,
Sull' kandku kätte kiirest' uued ajad.

Õnn, rahu, rõõm sus valitsegu vara, hilja,
Su rahvast ühenduse õli täitku,
Et kasvaksid ja igaveste kannaks vilja.

Noor vabadus su poegi hellalt toitku,
Su tütril äratuseks valgust näitku
Ja kõiki elutee pääl järjest' hoidku!

Enamasti teatakse sonette kui luuletusi õnnetust armastusest. Kas see kehtib ka eesti soneti kohta?

Eesti soneti esimesel perioodil, järelärkamisajal, väljendati armastust peamiselt Eestile. Jakob Liiv lubab ühes sonetis isegi õhtul hellalt ja tasa isamaa hõlma minna.

Eesti soneti tähtteos, üldse üks mõjukamaid luulekogusid eesti kirjanduses, Marie Underi "Sonetid" (1917) on küll kantud armastusest, aga lööb siin täielikult lahku petrarcalikust lembesonettide traditsioonist. Nimelt ei ole igavesed ja platoonilised tunded, vaid kantud luulemina ihast, mis kestab ainult siin ja praegu ("siis armastan sind täna, mitte homme"). Võib öelda, et Underi meelelised naishäälel sonetid on uuenduslikud terve maailma sonetiloos.

Huvitaval kombel on Lääne luuletraditsoonile iseloomulikud armastussonetid eestikeelses luules üpris marginaalsed, kesksemal kohal on loodussonetid, kus hiljukesi luulemina seisundid avanevad. Võibolla on selles midagi eestlastele iseloomulikku, tundeid ei öelda otse välja, vaid sageli väljendatakse hoopis looduse kaudu. Loodus oma lopsakuses ja stiihiais peegeldab luulemina intiimseid änge ja igatsusi.

Kust teie armastus sonettide vastu alguse sai?

Ma ei tahaks kasutada sõna armastus, pigem huvi. See tärkas teismelisena, kui avastasin Indrek Hirve luule, kus leidub erinevaid romaani luulevorme, sealhulgas sonette.

Hiljem, kui 1997. aastal astusin Eesti Humanitaarinstituuti, kuulsin vanematelt koolikaaslastelt – Tõnu Karjatselt, Mart Kangurilt, Donald Tombergilt, et mu isa Mihhail Lotman oli seminaritööna jaganud tudengite vahel eesti soneti perioodideks, Tõnu Karjatse kirjutaski toona bakalaureusetöö 70ndate sonetist. Mind hakkasid ennastki huvitama soneti võimalused, kuidas neid eesti keeles on kasutatud ja leiutatud, seega otsustasin teha sellest bakalaureusetöö. Töö käigus selgus, et bakalaureusetöö formaadis saab käsitleda vaid lühikese perioodi kitsast aspekti (riimid 1940.–1968. aasta sonetis), ning tegu on pigem doktoritöö ainega.

Oletegi oma doktoritöö pühendanud isa Mihhail Lotmanile ja õde Maria-Kristiina Lotmanile. Kuidas sonetid või luule üldisemalt on teid kolme ühendanud?

See on kirjutatud sõna otseses mõttes neile. Kui olin kõik sonetid kokku kogunud, analüüsinud ja peas töö valmis jõudnud, tekkis mul ränk motivatsioonikriis – milleks seda kõike veel kirja pean panema? Kaebasin isale, et ei saa aru, kellele seda vaja on. Isa vastas: "Mulle ja Mariale!" Läksin tagasi oma kabinetti, kirjutasin töö algusse: "Isale ja Mariale". Edasi oli kõik lihtne. Teadmine, kellele ma seda tööd kirjutan, muutis selgeks mitte ainult selle, miks, aga ka kuidas seda teha. Uurija seisab ju pidevalt silmitsi valikutega, minu jaoks hõlbustas otsuste langetamist mudellugeja kujutlemine.

Meid kolme ühendab see, et eesti luule uurimine on meie kõigi hobi, meile on põnev ka pealtnäha kõige kuivem osa, statistiline värsianalüüs. Paraku on värsiteadus eesti kirjandusteaduses praegu tagasihoidlikul kohal, kuigi on kõnekas ja tähtis valdkond.

Mõistagi on isa mind ja õde Mariat sel teel kõvasti suunanud, ta oli ka Eesti Humanitaarinstituudis minu õppejõud (kursused "Sissejuhatus värsiõpetusse", "Üld- ja võrdlev värsiõpetus", "Poeetika", "Retoorika", "Erikursus Puškinist" jt). Maria ja isa avaldasid möödunud aastal mahuka uurimuse "Eesti silbilis-rõhulise rütmika jooni", mille pühendasid mulle, kolmekesi koos oleme aga kirjutamas monograafiat autometakirjeldusest eesti luulest, lisaks on meil Mariaga veel mitu ideed õhus, mis vajavad aega. Nii et töö käib.

Millist autorit või luulekogu julgete soovitada inimesele, kes seni veel luuletustest, sonettidest lugu pole osanud pidada?

Tee luule juurde peaks kulgema loomulikult, see peab ise kõnetama. On ülimalt lahe, et tänases noortekultuuris on luulel ja riimimisel tähtis koht – ma räägin käsitöö- või uue kooli räpist. Teismelised naudivad osavaid riime, mõtlevad neid ise välja, aga hindavad ka mitmesuguseid uudseid kujundeid. "Korralikud" inimesed ahhetavad, lehed kirjutavad "valugrimasse tekitavatest räpisõnadest" , aga just need "hukkaläinud", paljud (veel) keskharidusetagi noored elavad keeles ja elu pulbitseb nende poeesias. Võibolla riimid – mis on nii räpis kui sonetis kesksel kohal – võiksidki kunagi juhatada sonettide juurde, kuigi üks neist on põhimõtteliselt suuline, teine kirjalik žanr.

Mis oli teie enda jaoks tööd kirjutades kõige üllatavam või meeldivam avastus?

Üllatusi oli päris palju. Esmalt, kui olin kõik sonetid kokku kogunud, üllatas haare: eesti sonetiloos peegeldub pea kõigi oma kihistustega eesti luulelugu, ainevallas ka suur osa meie ajaloost. Üllatas, kui palju luuletajaid on sonette kirjutanud, koguni 376 autorit. Lihtsam on nimetada neid eesti luuletajaid, kes ei ole ühtegi sonetti kirjutanud, kui neid, kes on kas või ühe soneti avaldanud. Konkreetsetest autoreist üllatas näiteks Velly Verev, kes 1981. aastal ökosonette avaldas, nt:

Taandub ja taandub planetaarne mets
nagu juuksepiir vananemisel.
Kipras kulmuga vaatleb me Maa end
kosmose äraostmatust peeglist.

Kellele kurta? Kelleni jõuaks
vihmametsade viimane sosin,
kui leib on käestlibisev silmapiir
miljoni nälgiva pilgu tarvis?

Metsadest ja puudest parukat sa
hoia mulla, hoia ilu nimel!
Märklauaks tormile saab kiilaspea,

sõnab peegel mornilt. Käest ta panna?
Veenda iseend või peegelpilti
mõistuse ja kirve tasakaalus?

Mis on viimane sonett, mida lugesite ja mis eriliselt meelde jäi?

Viimase aja suurim elamus on Kristjan Haljaku sonetikogu "Verlaine'i revolver". See on sürrealistlik teos, mis koosneb 63 vabavärsilisest sonetist. See teos annab tunnistust, et ei ole vaja muretseda, nagu oleks sonetiga juba kõik ära tehtud: võimalused on ammendamatud.


 

Kokkuvõte Rebekka Lotmani doktoritööst:

Rebekka Lotman uuris doktortöös eesti soneti vormimustreid: värsimõõte ja riimiskeeme, samuti selle kanoonilise vormi tähtsust luules eri ajajärkudel.

Lisaks analüüsi ta töös eesti soneti ajalugu, lähtudes seejuures luule semiootilisest vaatenurgast. Kirjandusteadlane võttis vaatluse alla üksikteoste, samuti eri autorite ja ajajärkude sonettide tähendusmehhanismid ja nende muutumise ajas. Ta tõdes, et ehkki sonetti peetakse ettemääratud vormireeglite tõttu kinnisvormiks, on selle ajalugu eesti luules tähendanud teisenemiste ajalugu.

Lotmani analüüs näitas, et eesti sonett on olemuslikult leiutlev, mänguline ja eneseteadlik. Ehkki tihti implitsiitselt, iseloomustab seda tugev (auto)metapoeetilisus: sonetti kirjutades öeldakse midagi uut ka selle luulevormi kohta, kas otse väljendudes või dialoogis varasemate sonettidega.

See luulevorm on oma 135-aastase ajaloo vältel eesti luules püüdnud seista masinlikkuse vastu – sonette on kirjutatud vormi iseloomulike tunnustega, võideldes aga samal ajal automatiseerumise vastu. Ajajärguti on selleks kasutatud eri strateegiaid. Iga uus pööre eesti luuleloos on kaasa toonud sonetiõitsengu ning sonetist ongi saanud üks märgiline meedium, milles neid murranguid on manifesteeritud, püüdes seeläbi avardada mitte üksnes üht luulevormi, aga kõnelda luulest üldisemalt.

Rebekka Lotman on eesti kirjandusteadlane, kriitik ja alates 2014. aastast Tallinna Ülikooli Kirjastuse peatoimetaja. Rebekka Lotmani doktoritööd juhendas Tartu Ülikool professor Jüri Talvet ning oponeeris doktor Satu Grünthal, kes on Helsingi Ülikooli soome kirjanduse dotsent.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: