Mida rohkem on inimestel aega, seda rohkem nad muretsevad ({{commentsTotal}})

Ärevus ja muretsemine ei tee tervisele head.
Ärevus ja muretsemine ei tee tervisele head. Autor/allikas: Wikimedia Commons

Mida rohkem on aega, seda rohkem on ka aega muretseda. Kuidas muretsemisega toime tulla – kõigile tunnetele ei tasu reageerida, või kui, siis lihtsalt teadliku logelemisega.

Arutelus "Kuidas muretsedes tumedat tulevikku luua?" püüti tuua selgust, mida muretsemine õigupoolest tähendab, kust läheb piir normaalse muretsemise ja haiguse vahel ning mida teha sellistel puhkudel, kui muretsemisest on saanud haigus, mida inimesed süvendavad oma vabast ajast.

Kliinilise psühholoogi Katri-Evelin Kalausi sõnul tuleb arvestada, et muretsemine on midagi, mida kõik inimesed teevad. Kui see on ratsionaalne ja mitte just üleliigne, siis võib see tulla kasuks ning jamasid ära hoida. "Olukordades, kus toimumas on muutused või kasvamas ebamäärasus, ikka muretsetakse. Meil kõigil tuleb selliseid olukordi ette."

Mille pärast inimesed muretsevad?

Kliinilise psühholoogi ja psühhoterapeudi Elen Kihli sõnu on muretsemiseks teemasid palju: muretsetakse laste, tervise, lähedaste ja näiteks suhete pärast. Teemad on muidugi individuaalsed. Lisaks tulevikku suunatud muretsemisele on olemas ka muretsemine mineviku pärast – näiteks tuttav oletus "mis oleks olnud kui".

Selleks et näha, kas muretsemine iseloomustab vaid käputäit inimesi või ühendab meid kõiki, viis moderaator publiku seas läbi kiire küsitluse ja uuris, kui paljud kuulajatest mingil põhjusel muretsemisega tegelevad – käe tõstis peaaegu igaüks. 

Katri-Evelin Kalaus nentis, et üldiselt inimesed teavad, mis on muretsemine. Väga kehvasti tuntakse ära aga juurdlemist, mis on aga täiesti teise suunaga. Näiteks seisundipõhine küsimus "miks mul kõht valutab?". Ja miskipärast arvatakse, et juurdlemine on kasulik. 

Muretsemise ja juurdlemise kõrval on kolmandaks müraks inimese peas ka planeerimine. "Inimesed planeerivad valel ajal ja vales kohas," nendib Katri-Evelin. Üleliigne planeerimine segab und ja keskendumist ning rikub enesetunnet. 

Küsimuse peale, kui palju mängib muretsemisel kaasa tänapäevane ühiskondlik surve, vastas neuropsühholoog Karina Laas, et mida rohkem on meil vaba aega, seda rohkem tegeleme ka muretsemisega. Kiire elutempo juures võetakse aeg muretsemiseks näiteks puhke- ja uneajast. Ja tänapäeva muretsemine ei ole enam pelgalt küsimus toidu või peavarju leidmises – uuteks murekohtadeks on enese võrdlemine teiste ja mingite standarditega. 

Arvamusega nõustus ka Elen Kihl, kes tõi kurjajuurena välja tänapäeva infoühiskonna, millega on infokülluses raske toime tulla ning mis oma väljakujunenud normidega paneb noored end tähelendu teinud kuulsustega võrdlema.

Kes on klassikaline muretseja?

Perearsti Reet Laidoja sõnul on see tavaliselt noor edukas inimene, kel läheb hästi, aga suure surve tõttu hakkab enda edukuses kahtlema. Samuti inimesed, kes on juba kuhugi jõudnud ning kellel on piisavalt aega, et juurelda, kuhu siis edasi.  

Omapoolse arvamuse esitas Katri-Evelin Kalaus: "Ülemäärased muretsejad on üldiselt väga kohusetundlikud perfektsionistid, kelle puhul kehtivad enda kohta kõrged standardid." Endale sisendatakse, et kogu aeg peab end hästi tundma, olema rõõmus ja õnnelik. Ka eeldatakse, et tulemused ja sooritused peavad alati hiilgavalt välja tulema.

Kust läheb piir normaalse muretsemise ja probleemi vahel? Millal saab muretsemisest haigus?

Reet Laidoja sõnul saab sellest haigus siis, kui muretsemine hakkab segama igapäevaelu ja toimetamist ning kui seda tehakse pidevalt ja regulaarselt. Sageli läheb muretseja ka kehaliselt pingesse – tekivad  valud ja värinad, südamepuperdamine.

Ühest suust kinnitavad Katri-Evelin Kalaus ja Elen Kihl, et muretsemine on läinud üle piiri, kui hakatakse tuleviku pärast pead valutama ning ei aktsepteerita enam ebamäärasust ja teadmatust. Vestlejad leiavad, et keegi ei tea tulevikku ette ja on väga oluline sellega südames rahu sõlmida.

Kuidas leida maalähedane loogika muretsemisega toime tulemiseks? Millised võiksid olla lahendused? 

Katrin Orav märkis, et lahendused algavad patsiendi harimisest ja õpetamisest teemal, kuidas oma reaktsioone tunda.

Reet Laidoja: "Kõigi asjadega, mida me tunneme, ei pea me midagi tegema. Midagi mitte teha ongi vahepeal kõige parem. Aga kui mingitele muredele ise vastust siiski ei leia, tasub tulla perearstile, kellel on võimalus võtta kasutusele vastavad abinõud." 

Katri-Evelin Kalaus nõustus, et psüühika vajab töö ja kohustuste kõrvalt ka vaba aega ja logelemist. "Ja on teaduslikult tõestatud, et ärevus langeb aja möödudes ise. Seega tasub selle korral oma tegevus jätkata justkui seda ei oleks." Veel lisas ta, et kui ühel hetkel ongi kõik hästi, siis tuleb seda heaolu tunnistada ja mitte tühiseks pidada.

Toimetaja: Marju Himma



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: