Seda kunstiuuendust hakati karmiks stiiliks nimetama retrospektiivselt ehk tagasivaatavalt. See tähistas olulist läbimurret stalinistliku sotsialistliku realismi dogmadest. Samas aga ei veennud see läbimurre nõukogudejärgsest perspektiivist lähtunud uurijaid ja nii on stiil saanud tagantjärele Hruštšovi perioodi ametliku kunsti staatuse.

Erinevalt repressiivselt kunstnikele peale surutud sotsialistlikust realismist tärkas karm stiil suhteliselt liberaalses õhustikus ja kunstnike initsiatiivil, mitte käsukorras.

Vabatahtliku ametlikkuse motiiv aga ei taha kuidagi klappida eesti kunsti ajaloo vastupanupõhiste mudelitega. Probleemse nähtusena esitabki karm stiil väljakutseid analüüsida käibivate väärtushinnangute aluseid ja kunsti ajaloostamise stsenaariume.

Uurimise algusfaasis kavatses Kädi Talvoja küll süüvida ka piltidesse, kuid töö käigus osutus algne impulss – keskenduda retseptsioonile – tugevamaks ja seetõttu ei kujunenud karmist stiilist mitte niivõrd uurimuse objekt, kuivõrd vahend sulaperioodi kunsti kesksete diskursuste ja nende muutuste dünaamika käsitlemiseks.

Retsensent Epp Annuse sõnul polemiseerib Talvoja doktoritöö senise ajalookirjutusega ja pakub välja uudse tõlgendusmudeli eesti karmi stiili rolli mõistmiseks. "Sealjuures on väga oluline ja tervitatav, et eesti karm stiil asetatakse laiemasse NSV Liidu ideoloogiliste arengute konteksti," ütles kirjandusteadlane Annus. Ta lisas, et töö lugejale avaneb kompleksne pilt sula-aja võimumängudest ja loovatest püüdlustest, kus noored kunstnikud võitlesid väljendusvõimaluste avardamise eest ajajärgul, mil stalinistlik dogma oli kehtivust kaotamas."

Naiivne, lihtsameelselt avatud

Märksõna karm stiil kasutati esmalt Moskva koolkonna kunstnike teoste ühisnimetajana. Eesti nõukogudejärgsetes tekstides aga oli sellest vähe juttu ning seda võib põhjendada poliitilise otsusega.  

Stiili järelretseptsioonis täheldas Kädi talvoja tekste analüüsides vähendavaid kujundeid, näiteks naiivsust, lihtsameelset avatust, murdeealisust, mis seavad kahtluse alla kunstnike agentsuse. Doktoritöö osaks olevas artiklis küsib Kädi Talvoja, kas nähtuse ajalise piiratuse rõhutamine ning kunstnike agentsuse minimeerimine võiks toimida rehabiliteerivas funktsioonis: (ebateadlikus) katses vabastada piltide autoreid režiimi väärtushinnangute jagamise vastutusest.

Doktoritöö osaks olevatest uuringuartiklitest tõusevad noored kunstnikud esile eneseteadlike, sotsiaalselt agentsete nõudlike reformijatena, kes püüavad end kunstiväljal kehtestada. Ometi ei saa noorte kunstnike positsiooni ja tegutsemisruumi taandada üheselt ametlikkusele ega vastupanule.

Paks pahandus kursuse- ja lõputöödest

Näiteks tekitavad tulevaste karmide graafikute Ulase ja Eelma ERKI kursuse- ja lõputööd küll paksu pahandust, kuid samal ajal on õhus õppemeetodite reformimise vajadus: lõpuks saavad noorkunstnikud oma tööd kaitstud ja nende väljavõideldud liberaalsemad joonistusstuudiumid ametlikuks programmiks.

Niisamuti sünnivad noortenäitused, millest sai olulisemaid karmi stiili kehtestamise platvorme, noorkunstnike omaalgatuse korras, kuid ametliku loaga. Kuna noortenäitustele koondusid tolle aja uuenduslikumad ja eksperimentaalsemad tööd, toimusid nende ümber ka kirglikumad vaidlused ja võimumängud. Hoolimata esimeste näitustega kaasnenud skandaalidest ja kurjast kriitikast julgesid noored oma positsioone kaitsta, sest alates 1950. aastate keskpaigast oli kunsti järelkasv saanud suureks probleemiks.

Ühtki näitust lõpuks ära ei keelatud, kuid formaadi ümberkorraldamine karmi stiili põhise selektsiooniga Tallinna Riikliku Kunstimuuseumi rändnäituseks 1963. aastal kõneleb nii noortenäituste kui ka karmi stiili institutsionaliseerimisest.

Ka näituste kajastuste analüüs kinnitas arhiivimaterjalide läbitöötamisel tekkinud arusaama, et noortel oli nõukogude süsteemis eriline staatus. Nüüd ei juletud neid enam lihtsalt tasalülitada.

Noortesse suhtuti siiski aupaklikult

Nimelt annavad meedias ilmunud arvustused hoolimata nende kriitilisest toonist noortele kunstnikele üsna kõrge (grammatilise) agentsusmäära. Teisisõnu kajastati karmi stiili noori kunstnikke ning suhtuti neisse aupaklikult.

Uurides noortenäituste kajastuste esitlustehnikaid, sõnavara ja grammatilisi karakteristikuid, püüdis autor eelkõige leida vastuseid küsimustele, millistesse diskursuserollidesse noori kunstnikke neis tekstides asetatakse ja kui ühehäälselt või dialoogilisena kunstiväli ennast neis ilmutab.

Kriitilise diskursuseanalüüsi teooria lubas analüüsitulemustest järeldada, et pärast stalinistlike liialduste hukkamõistmist uut kaanonit või selget paradigmat, millele hinnangutes toetuda, 1960. aastate alguseks veel välja kujunenud polnud. Seetõttu ei ole põhjendatud ka varase karmi stiili käsitlemine ametliku kunstina, samas nõukogudejärgsed tõlgendused määratlevad üsna üksmeelselt ametliku kunstina.

Doktoritöö kokkuvõttest võib lugeda, et karmi stiili vabatahtliku ametlikkuse motiiv ei taha kuidagi klappida eesti kunsti ajaloo vastupanu põhiste mudelitega. Talvoja tõi välja, et uurimuse strateegiliseks lähtepunktiks on arusaam vastupanu kontseptsiooni käsitlusviisist, mis pigem varjab kui avab Nõukogude Eesti kunstivälja toimimisviise.

Kädi Talvoja doktoritööd "Karm stiil eesti kunstiajalookirjutuse kontekstis" juhendas prof Virve Sarapik, eelretsensendid olid dr Anu Allas (Eesti Kunstimuuseum) ja dr Epp Annus (Eesti Kirjandusmuuseum). Väitekirja oponeeris dr Epp Annus. Doktoritöö kaitsmiskomisjoni liikmed olid prof Krista Kodres, dr Anneli Randla, prof Andres Kurg, prof Marek Tamm (Tallinna Ülikool) ja dr Anu Allas.

Kaitsmiskomisjon hindas doktoritööd hindele cum laude.