See niinimetatud kambriumi plahvatus, mis vältas paarkümmend miljonit aastat, ei olnud aga päris sujuv ja ühtlane elurikastumine, vaid koosnes väikestest osaplahvatustest, mis vaheldusid seisakute ja isegi tagasiminekutega.

Nüüd on rühm Briti, Hiina ja Vene teadlasi saanud jälile nende edasi- ja tagasiminekute tõenäolisele põhipõhjusele: hapniku hulga suurtele kõikumistele atmosfääris ja merevees. Kui hapnikku oli palju, kasvas elurikkus jõudsalt, kui aga vähe, siis kahanes.

See seos annab tuge ka tõdemusele, et kambriumi plahvatuse enda üheks peamiseks ajendiks oli küllap piisava hulga hapniku keskkonda tulek, mis andis loomadele võimaluse tarbida rohkesti energiat ning areneda suurteks ja vilgasteks.

Tianchen He Londoni Ülikoolist ja Leedsi Ülikoolist ja ta kolleegid mõõtsid Jakuutias ehk Sahhas Leena ja Aldani jõe ääres paljanduvates kambriumi paekivides sisalduvaid süsiniku ja väävli isotoope.

Nad lõid ka arvutimudeli, mis rehkendas eri vanusega kivimikihtides sisaldunud isotoopide järgi välja, kui palju tol ajal keskkonnas hapnikku oli olnud. Selliseid arvutusi ei ole varem tehtud ja kambriumi hapnikuolude kohta on teadmisi olnud napilt.

Nüüd saadud teadmised on aga nagu värske õhu puhang, mis lööb pildi selgeks – kambriumi elurikkuse muutused käisid käsikäes hapnikuhulga muutustega.

Tulemused on avaldatud ajakirjas Nature Geoscience.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.