Priit Ennet

Veidi enam kui pool miljardit aastat tagasi, kui kätte oli jõudnud kambriumi ajastu, läbis maakera loomastikku justkui võimas loomepuhang. Uusi seninägemata liike tekkis juurde kui murdu. Või mis liike! Paljud tänapäevased loomahõimkonnadki on pärit just sellestsamast kambriumi plahvatusest, nagu seda harukordset loomaloomepuhangut on hakatud nimetama.

Enne seda oli suurem osa loomi väikesed, üherakulised ja lihtsa ehitusega. Pärast seda kihas meri molluskitest, okasnahksetest ja trilobiitidest.

Miks see plahvatus toimus, selle kohta on välja käidud kümneid seletusi. Võib-olla oli põhjuseks hapniku hulga kasv merevees, võib-olla skeleti ehituseks vajaliku kaltsiumi hulga kasv, võib-olla muutused ökosüsteemides ja toitumisvõrgustikes.

Nüüd aga kirjutab kaks Briti teadlast ajakirjas Science, et arvatavasti ei olegi kambriumi plahvatusel ühte ja ainsat seletust, vaid tegu on paljude tegurite ühismõjuga.

Paul Smith Oxfordi Ülikoolist ja David Harper Durhami Ülikoolist käisid Põhja-Gröönimaal sealset rikkalikku fossiilmaterjali kogumas ja analüüsisid seda materjali neli aastat. Nad väidavad nüüd, et kambriumi plahvatus kujutas endast sündmuste ahelat: üks sündmus päästis valla teise, teine kolmanda ja nii edasi.

Tõenäoliselt oli üheks algtõukeks merepinna tõus. Selle tagajärjel tekkis juurde rohkesti asustuskõlblikku merepõhja. Edasi vallandus juba terve keerukas bioloogiliste, geoloogiliste ja geokeemiliste, üksteist vastastikku mõjustavate sündmuste kaskaad.

Smithi ja Harperi sõnul oleks naiivne arvata, nagu oleks selle erakordse plahvatuse sütitanud üksainus põhjusesädemeke. Nad väidavad, et suuremas osas senistes hüpoteesides on tõetera sees, aga ühestki neist eraldi võttes seletuseks ei piisa.

Vaata veel:

New Approach to Explaining Evolution’s Big Bang (New York Times)