Jane Goodall uuris 1960ndatel Aafrikas šimpanse. Goodalli elu 1960ndate naisteadlasena ei olnud sugugi lihtne: ta pidi end palju kehtestama ja tõestama mitte ainult naisena, vaid seetõttu, et tal puudus akadeemiline taust. "Ta pani šimpansidele nimed, mis laiemas teadusringkonnas oli täiesti uus ja vastuvõetamatu, sest šimpanse nummerdati nagu ka kõiki teisi uurimisobjekte, ükskõik, mida tollal uuriti," kommenteerib Liisa Puusepp Tallinna Ülikooli ökoloogiakeskuse teadur.

Jane nägi šimpanside emotsioone ja kirjutas need üles - sedagi polnud varem uuritud, kuna arvati, et šimpansidel polegi emotsioone. "Ja seda tõestada, kirjeldada ja teadusmaailmas seda teavet levitada oli keeruline, sest ega teda esialgu tõepäehe ei võetud."  

"Oli inimesi, kes üritasid mu tulemusi diskrediteerida, sest ma olin noor väljaõppeta tüdruk, ja püüti neid tulemusi sel viisil kõrvale heita," meenutab Jane Goodall praegu.

"Mõni aeg tagasi ei oleks ma üldse mõelnud selle peale, kuidas ma ennast teaduses kehtestan. Mina kui naine ei näinud selles suurt probleemi - ma olin hoitud ja turvalises keskkonnas. Samas ma olen teinud teadustööd väljaspool Eestit ja seal on mulle ühes koridorivestluses öeldud: "Ära arva sa, et sa siin teadusmaailmas kuhugi kõrgele jõuad - You're too young and a woman [sa oled liiga noor ja naine - toim]. See on mulle selgelt välja öeldud. Ega see mind rivist välja ei viinud, aga ma siiski hakkasin selle peale mõtlema," meenutab Liisa Puusepp oma kogemust naisteadlasena.

Puusepp sai oma doktoriõpingute ajal poja ning praegu meenutab ta aega väikelapse kõrval kui kõige produktiivsemat: "Sest tol hetkel oli iga minut arvel ja ajaplaneerimine on naistel pisut parem, just eriti siis, kui on väikesed lapsed."

"Ei ole kahtlustki, et šimpansite vaatlemine aitas ka mul endal saada paremaks emaks. Samuti aitas emaks olemine mul paremini mõista šimpansite käitumist emana," meenutab Goodall. Ema kaitseinstinkt oma poegi kaitstes, ükskõik kas šimpansi või inimesena on küllalt sarnane, ilmnes Goodalli uuringutest.

Emarolliga kaasnev empaatiavõime on see, mis aitab ka teaduses tehtavat mõista empaatilisemalt, leiab Liisa Puusepp. "Seda näitab ka film "Jane". Mehed domineerisid tollal teaduses. Ei olnud märgatud ka seda, et šimpansidel on tunded, et nad väljendavad hirmu, et nad väljendavad hoolimist. Seda sai just tol ajahetkel ja nende teadmiste baasil märgata naine, kes kogeb võib-olla teistsuguseid emotsioone," arutleb Liisa Puusepp.

Režissöör Brett Morgen tegi Jane Goodallist portreefilmi. Selle aluseks on üle 100 tunni filmimaterjali, mis seisis enam kui 50 aastat National Geographicu arhiivis ja räägib Jane'i varasest tööst Aafrikas. Filmi saab vaadata ETV2-s neljapäeval kell 20.00.

Keskkonnakuud toetatakse projekti Bridge 47 rahast.