Vanasti viilis eestlane pühapäevasest kirikujutlusest meelsasti kõrvale, aga käis seda kirglikumalt nelja tee ristil kratile hinge kauplemas. See müüt on küllaltki usutav, sest laias laastus täpselt samasugune on pilt ka tänapäeval. Ma ei pea silmas Skype'i ja Transferwise'i, mida võib pidada pisuhänna moodsateks ekvivalentideks. Pean silmas hoopis meie näilise usuleiguse taha pugenud silmatorkavalt suurt esoteerikahuvi [1, 2].

ERR Novaatorit lugevad veendunud teadususklikud haaravad nüüd muidugi sõjanuia järele [3].

Soolapuhumine on petukaup ja tuleb silma pilgutamata hävitada! Kuid – stopp. Ehk leidub ka soolapuhumises killuke kasulikku? Nagu vanasõna ütleb, sadatuhat kärbest ei saa ometi eksida.

Mis kasu võiks peituda näiteks selles, kui usume, et malahhiit, igatepidi süütu kivike, tugevdab meie immuunsüsteemi ja parandab koordinatsiooni [4]?

Või et iidse Gayatri mantra loitsimine 108 korda äratab intuitsiooni ning tervendab keha ja meelt [5]? Või et ostes Maalehe horoskoobinumbri, oleme järgmisel aastal osavamad investorid? Et selle üle järgi mõelda, tasub tutvust teha paari hiljutise teadusuuringuga.

Tel Avivi ülikooli teadlased mõõtsid linttrenažööriga 6–13 aasta vanuste laste kehalist võimekust ja taastumist [6].

Katse tehti iga lapsega kaks korda ja iga lapse tulemusi võrreldi tema enda tulemustega. Kummalgi korral anti lastele katse eel juua tavalist vett. Trikk seisnes aga selles, et ühel kordadest valetati lapsele nagu oleks tegu energiajoogiga, ning pakendati rüübe paljulubavate kirjadega pudelisse. Selgus ootamatu, aga üksiti ka veidi oodatav tõsiasi: "energiajooki" joonud laste jõudlus oli ligi kolmandiku jagu suurem ning nad tajusid pealegi vähem väsimust. Vähe sellest – nende pulss ka taastus kiiremini pärast katset. Samalaadseid tulemusi on saadud manustades näiteks tõstesportlastele "anaboolseid steroide" [7] või jalgrattasportlastele "kofeiini" [8].

Pole raske ette kujutada, et näiteks kivipoe klientide seas võiks "energiajoogi" töö ära teha malahhiit või mõni muu kivike.

Teises katses mõõtsid Aarhusi Ülikooli teadlased inimeste reaktsiooni valu tekitamisele. Mõistagi polnud seekord kaasatud lapsed vaid täiskasvanud vabatahtlikud. Täpsemalt – pühendunud luterlased, kelle igapäevaellu kuulus korrapärane palvetamine. Taas tehti igaühega kaks katset ja nende tulemusi võrreldi omavahel, kusjuures ühes katses (juhuslikus järjekorras) pidid katsealused palvetama Jumala ja teises härra Hanseni poole.

Tulemus oli samalaadne nagu laste katse puhul. Jumala poole palvetades tajusid katsealused ligi kümnendiku jagu nõrgemat valu ning ligi veerandi jagu vähem ebameeldivustunnet kui härra Hanseni poole palvetades. Ka aju magnetresonantspilt näitas valuga seotud piirkonnas väiksemat aktiivsust.

Milles asi? Miks vesi ja härra Hansen teevad kehvemat tööd kui "energiajook" ja Jumal? Algatuseks olgu kohe öeldud, et põhimõtteline, evolutsiooniteoorial põhinev vastus sellele küsimusele on veel küllaltki lünklik. Rohkem on teada füsioloogiliste mehhanismide kohta. Siinkohal ei pääse üle ega ümber meditsiinis tuntud mõistest "platseebo efekt". Platseebo on näiv ravim, miski, millel pole seda füsioloogilist toimet, mida patsient usub sel olevat. Kasvõi tavaline vesi paratsetamoolilahuse asemel. Platseebo efekt on tõsiasi, et ometi võib ka see näiv ravim avaldada täiesti reaalset ravitoimet – teaduslikku kinnitust sellele on kogunenud ohtralt [9].

Platseebo võib toimida nii tableti, süsti, joogi, operatsiooni, kehalise harjutuse, olukorra kui ka isegi lihtsalt informatsiooni kujul [6].

Näiteks valu korral võib platseebo vallandada ajus valuaistingut leevendavaid opioide (samasugune lisatoime võib mõistagi ilmneda ka ehtsal ravimil). Ent peale selle leidub veel hulk keerukaid kehatalitlusi, mille täieliku väljaselgitamiseni kulub teadlastel veel hulk tööd. Näiteks kõnealuses härra Hanseni ja Jumala duellis, aga ka mõnes meditatsiooniuuringus [10] tehti kindlaks, et opioidid ei olnud asjasse segatud. Valu tajuvad närvirakud lihtsalt ei võtnud vedu, tee või tina …

Mida kogu selle teadmisega pihta hakata? Kas lasta ebateadusel segamatult vohada? Teades, et puhas usk võib pakkuda inimestele täiesti reaalset, aparaatidega mõõdetavat abi – ehk teinekord lausa ainuvõimalikku abi? – ei maksaks seda kergekäeliselt maha laita. Kogenud arst on oma patsiendile ajast aega öelnud: mis iganes aitab, kasutage seda (lisaks minu välja kirjutatud ravikuurile)!

Ent nagu hästi teame, võib (kaine statistilise) mõistuse uinak sünnitada ka koletisi. Nii võiksid pühendunud teadusejüngrid võtta oma missiooniks midagi piirivalve taolist, püüda hoida veelahe n-ö litsentseeritud teaduse ja kõige muu vahel võimalikult selge ja silmatorkav. Kui Maalehe vahel ilmub horoskoop – ilmugu, eriti hea kui rubriigis "Puhume soola" – aga kui keegi nimetab seda prognoosiks, siis peavad pead lendama.

Samamoodi siis, kui keegi nimetab ilma statistilise kinnituseta mõtisklust teooriaks või uitmõtet hüpoteesiks. Mõistagi on selline piirivalvuritöö tänapäeval, kui ebateadused ja suisa vassimine tungivad jõudsalt ka parimate teadusajakirjade kaante vahele, iseäranis raske ülesanne.

Teisalt pakuvad esoteerilised kivikesed head näitlikku võrdlusmaterjali, mille najal teha üksteisele eriti kristalselt (malahhiitselt, kui soovite) selgeks, mis asi see ikkagi on, mida me oleme kokku leppinud nimetada teaduseks.

Vaimsuse ja esoteerika rollist inimeste elus saab pikemalt kuulda neljapäeval kell 10 ERR Novaatori ja Vikerraadio ühissaatest "Huvitaja", mis valmib koostöös Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi tudengitega.