Loomariigis on võime tajuda Maa magnetvälja laialt levinud. Teiste seas suudavad seda tõestatult mõned linnuliigid, mesilased, lõhed, kilpkonnad, rotid, vaalad ja isegi lehmad. Koerad suudavad pärast mõningast trenni leida pulkmagneteid ja eelistavad mõne töö põhjal joondada end enne roojamist põhja-lõuna suunal.

Inimeste puhul pole olnud aga tulemused sedavõrd sirgjoonelised. Silmaklappidega tudengeid maapiirkondades siia-sinna sõidutanud Briti teadlased märkasid 1980. aastatel, et nad suudavad osutada teekonna lähtepunkti suunas sagedamini, kui lubaks seda puhas juhus. Seejärel USA-s korraldatud sarnastes katsetes ei suudetud aga tulemusi korrata.

California Tehnikaülikooli teadlased eesotsas Connie Wangiga otsustasid alustada millestki lihtsamast. Katsealused pandi pimedasse helikindlasse ruumi, mis oli varjestatud alumiiniumiga elektroonikaseadmete magnetvälja eest.

Samas võimaldasid ruumi paigutatud elektromagnetid muuta soovi korral Maa magnetvälja jõujoonte suunda. Kuna liikumine on suhteline, muutub nende suund aju suhtes samal viisil näiteks pea pööramise peale. Kehaosa füüsiline liigutamine paneb tööle aga mitmeid teisi ajurakke, mis raskendavad huvipakkuva signaali nägemist.

Wang leidis kolleegidega katsetes, et jõujoonte pöördumise peale vähenes ajus alfalainete valjus, mõnel juhul kuni poole võrra. Samad lained tõusevad esile jõudeolekus ja suletud silmadega. Tulemused viitavad töörühma sõnul, et märgatavat muutust võis näha suure osa katsealuste ajus.

Reaktsiooni ulatus erines sõltuvalt katsealusest aga märkimisväärselt. Seega paistab, et mõnede inimeste tundlikkuse magnetvälja muutuste suhtes on teiste omast parem. Kohastumuse juures võib mängida olulist rolli nii pidevalt ühel poolkeral elamine kui ka erinevate elektroonikaseadmete, näiteks kõrvaklappide kasutamise sagedus.

Seni tehtud katsete põhjal pole võimalik siiski väita, et inimesed suudavad muutusi ise teadvustada. Pigem on tegu esimese sammuga, mis näitlikustab magnettaju võimalikust nähtusena. Järgmise sammuna loodab töörühm uurida, kas Maa magnetvälja tajumist saab ergutada, et inimesed suudaksid seda ise märgata.

Wangi töörühm osutab, et üllatavalt paljudes keeltes eelistatakse mõistete "ees", "taga" ja "vasakul-paremal" kasutamise asemel võtta asukoha kirjeldamisel appi esmajoones ilmakaared. Nõnda pole nende sõnul välistatud, et tuhandete aastate eest oli inimeste magnettaju keskmiselt mõneti teravam.

Uurimus ilmus ajakirjas eNeuro.