Psüühikahäire kui üks elu jooksul saadud kogemus
19. märts on rahvusvaheline sotsiaaltöö päev, mille teema sel aastal on inimsuhete väärtustamine. Kuidas aga suhelda nendega, kes on kogenud mõnd psüühikahäiret?
Tartu Ülikooli teadlane Dagmar Narusson uuris, kuidas inimesed, kes on kogenud mõnd vaimse tervise valdkonda liigitatavat haigust, keerulisest olukorrast taastuvad ja kogukonda naasevad. Dagmar Narusson ei ole psühhiaater, kes tegeleks haiguse sümptomite raviga. Teda huvitab hoopis personaalse taastumise kontseptsioon. See ei tähenda tingimata haiguse sümptomitest vabanemist, vaid rahuldustpakkuva ja lootusrikka elu elamist olenemata sellest, kas haigusega kaasnenud piirangud on kadunud.
"Vaimset haigust kogenud kurdavad, et kui kord on neile diagnoos pandud, siis mõtlevadki ümbritsevad inimesed nendest kui haigusest (inimene = haigus). Häire kaela kirjutatakse igasugused persooni erisused," ütleb Narusson. Tegelikult on psüühikahäiret kogenud inimesed nagu kõik teisedki – emad, isad, õed, vennad, töökaaslased, sõbrad, muusika harrastajad ja luuletuste kirjutajad. Samamoodi nagu me kõik teeme mõnikord kehva nalja või erineme kaaslastest poliitiliste vaadete poolest, teevad seda ka psüühikahäiret kogenud inimesed. Psüühikahäiret kogenud inimeste puhul kirjutatakse need erisused aga haiguse kaela, kuigi tegemist on tavaliste isiksuse eripäradega.
Psüühikahäiret kogenuid võetakse tihti kui mingit erilist liiki – skisofreenikud, depressioonikud jne. Tegelikult on haigus vaid üks kogemus paljudest. "Nii nagu mõned inimesed on käinud Tais ja saanud seal kogemusi, on mõned inimesed kogenud või kogevad psüühikahäiret. Jah, see mõjutab nende edaspidist elu, kuid see ei defineeri neid", ütleb Narusson. Seega soovitabki ta mõelda psüühikahäirest kui vaid ühest kogemusest elus. "Läbi selle väikse mõtlemise ja keelelise muutuse võime muuta väga palju," ütleb Narusson.
Psüühikahäirele keelelise muutuse abil väiksema võimu omistamine aitab kaasa inimeste positiivse identiteedi kujunemisele, mis omakorda aitab kaasa personaalsele taastumisele. See vähendab nii enda stigmatiseerimist kui ka teiste poolt haiguse võimendamist. Just ümbritseva keskkonna mõju on personaalsel taastumisel suure mõjuga. "Kui näiteks lähedased märkavad olukorra paranemist ja peegeldavad seda ka haiguse kogejale tagasi, kiirendab see personaalset taastumist," ütleb Narusson.
Selleks, et aidata lähedastel vaimse tervise muredega toime tulla ja ühiskonda täisväärtuslikult tagasi tulla, tuleks seega:
- Muuta oma keelekasutust – asenda laused nagu "tal oli depressioon" hoopis "tal on depressiooniga elamise kogemus";
- Märgata positiivset muutust ja seda haiguse kogejale tagasi põrgatada;
- Märgata väärjäreldusi, mida ise teeme – kõik isikuomadused ei ole seostatavad psüühikahäirega.
Dagmar Narusson töötab Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis sotsiaaltöö assistendina. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut soovib kõigile väärtuslikke suhteid ja toredat sotsiaaltöö päeva.
Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool