Ühe minuti loeng: kuidas tunda ära populismi? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vastlõppenud valimiste valguses jagab näpunäiteid populismi ära tundmiseks Tallinna Ülikooli filosoofia professor Tõnu Viik

Kuigi paljudele meeldib jagada poliitilisi liidreid ja parteisid populistlikeks ja mittepopulistlikeks, siis lähemal uurimisel selgub, et see poliitikategemise viis, milles populiste süüdistatakse, kinnitab aina enam kanda ka peavoolu erakondades. Isegi traditsiooniline meedia on veebikeskkonda sattunult (vastu oma tahtmist) populismi toetama asunud.

Selleks, et eristada uut tüüpi poliitikategemise viisi paremäärmuslikke erakondi sildistavast populismi mõistest, olen ma seda viisi nimetanud uusarhailiseks . Siin võetakse kasutusele vanad, demokraatiaeelsed strateegiad kollektiivsete emotsioonide kujundamiseks, aga neid luuakse ja levitatakse uue meedia võimalusi kasutades.

Populismi eelmäng
Uusarhailine poliitika on afektiivne poliitika –suunatud tunnete õhutamisele ja igamehe kõhutunde õigustamisele, poliitiliste meeleolude loomisele ning emotsionaalse toetuse kogumisele. Poliitilist kapitali kogutakse siin mitte niivõrd heade argumentide, ideede või ratsionaalsete seisukohtade abil, kuivõrd afektiivsete seisundite abil, mida valijate hulgas tekitatakse. Edukas poliitik pole populismi skaalal mitte see, kes hästi argumenteerib, vaid see, kes annab valijale parema võimaluse oma emotsioonide väljaelamiseks.

Mõistagi on need emotsioonid eelkõige ärevad ja murelikud ning sageli piirnevad nad pahameele ja vihaga. Inimeste tundeid käivitab juba populistide emotsionaalse registri mängutoomise fakt ise, sest see vastandub peavoolu poliitikute poolt toetatud meeleoludele. Viimased näevad olukorda vähem süngelt ja ei tahaks lubada negatiivsete emotsioonidega kaasneval destruktiivsusel levida.

Populistid saavad sellest vastandusest mõistagi oma tunnetele hoogu juurde, sest tekib võimalus võimulolijaid süüdistada olukorra tõsiduse mitteadumises, soovimatuses lahendamist vajavate asjadega tegeleda, ning oma võimupositsiooni vastutustundetus hoidmises. Seega on emotsionaalne konflikt juba konkreetsetest asjaoludest ja reaalsest olukorrast sõltumatult populistlikusse poliitikategemisse sisse kirjutatud.

Ei ole oluline, kas asjad on halvasti või mitte, populistlik poliitik siseneb poliitilisele väljale ja kogub esmase kapitali just selle emotsionaalse vastasseisu kaudu. Ta sugereerib, et meil on põhjust muretseda rohkem kui me aimasime, ning et peavoolu poliitik üritab omakasust lähtudes murekohta kinni mätsida.

Igasuguse tegelikkusest rääkimise eesmärk on see kuulaja jaoks tähenduslikuks, ning selle kaudu arusaadavaks, teha. Milline emotsionaalne värving tegelikkusele seejuures antakse, sõltub olulisel määral rääkija positsioonist ja huvidest. Üks võimalus populismi äratundmiseks ongi vaadata, milliste retooriliste vahendite abil antud poliitik või erakond tegelikkust kirjeldab.

Populismi tunnusjooned
Populistlikke liidreid ja erakondi iseloomustab keskmisest dramaatilisem tegelikkuse kujutamine. Nende pakutud ettekujutus tegelikkusest on dramatiseeritud, sisaldades kõiki olulisemaid tragöödia elemente: siin on tänu süüdlas(t)ele tekkinud probleem, mis põhjustab kadu ja kannatusi, vaenlased, kes probleemi ei mõista ja süüga tegeleda ei taha, ning muidugi ka positiivne kangelane vaenlastega võitlemiseks, kes süüd lunastada püüab.

Tema võitlus on tõsine ja raske, tema vaenlased kurjad, ning kadu tekitav süütegu on fataalne. Nalja ja naeru register on nende elementide kirjeldamise juures täiesti puudu ning selle kasutamine kohatu, sest ühelt poolt on süü tõsine asi, ning teiselt poolt selle mittemõistjad niigi juba liiga kergemeelsed.

Tegelikkus populisti silmade läbi
Kogu poliitiline elu on populisti vaates võitlusväli õige ja vale poliitilise jõu vahel. Pooltoone on vähe. Tegelikkuse poliitilise kujutamise stsenaarium sisaldab sageli järgmiseid kujundeid:

1. Ühiskond on rikutud, alla käinud ja nakatunud millegi ohtlikuga (klassi- või rahvavaenuliku ideoloogiaga, näiteks multikultuursuse või sallivuse ideedega), mis allakäiku süvendab. Olukorra muudab veelgi ohtlikumaks see, et kõik ühiskonna liikmed ei ole haigusest ja nakkuse ohtlikkusest isegi mitte teadlikud.

2. Allakäik ja nakkuse levik ei ole põhjustatud meist sõltumatutest asjaoludest ega maailmas valitsevatest trendidest, vaid neil oma kindel personifitseeritav süüdlane: näiteks valitsus ja peavoolu poliitilised jõud, aga võib-olla ka mõne välisriigi juht, riikide ühendus, või siis ühiskonna enda mõni kiht: näiteks kapitalistid, või hoopis kommunistid, marksistid, juudid, pagulased, või näiteks "tolerastid".

Need on jõud, kes ise endale sellest (võib-olla) aru andmata lagundavad ühiskonda, aga võib-olla on nad tahtlikult rahva tõelised huvid reetnud ja teenivad kedagi teist, näiteks võivad nad ennast olla maha müünud Euroopa Liidu ametnikele, rahvusvahelistele korporatsioonidele või naaberriikide juhtidele.

3. Elu korda seadmiseks on vaja radikaalseid poliitilisi muudatusi. Alustada tuleks sellest, et tänaseid poliitilisi kokkuleppeid tuleb oluliselt muuta. Vaja on Brexitit, välja astuda Euroopa Liidust, taanduda rahvusvahelistest organisatsioonidest, NATOst. On vaja pagulased välja saata, ehitada müür Ameerika ja Mehhiko vahele, ei tohi lubada mošeede ehitamist, tuleb lõpetada multikultuursuse ja sallivuse propaganda.

Tuleb endale tunnistada, et tänane olukord on mäda, ja et me kõik veel isegi ei mõista, kui halvasti asjad tegelikult on. Valede ja poliitkorrektsuse udust välja saamiseks tuleb seada lihtsad ja kindlad orientiirid. Eesti on eestlastele, Saksamaa sakslastele, rahvuslikud huvid on alati ülemuslikud. America first! Need on iseenesestmõistetavad väärtused, millest meil pole seni rääkida lubatud, aga neis iseenesestmõistetavates tõdedes pole midagi häbiväärset. Maailma tuleb kujutada selliselt nagu see on!

4. Radikaalsete poliitiliste muudatuste läbiviimiseks on vaja võim allakäigu eest vastutajate käest ära võtta ja õigete inimeste kätte anda. Kõigi inimeste vabastamisega allakäigu käsilaste lummusest võib ka hiljem tegeleda. Haiguse levik tuleb aga kohe peatada ja haiguskolle likvideerida. Kogu võim nõukogudele! – kõlas üks 20. sajandi alguse populistlik loosung.

Tänapäevased populistlikud sõnastused on järgmist laadi: Vali meid, sest meie anname tuld, teeme ära, lööme korra majja, platsi puhtaks! Me vabastame teid viirastusliku poliitkorrektsuse käest ja räägime kuidas asjad on. Erinevalt teistest räägime meie rahva nimel, rahva au ja südametunnistuse seisukohalt, väljendame rahva üldist tahet, võitleme rahva vaimu ja elujõu eest! Me kehtestame oma eluruumi, oma komberuumi ja jätkame oma rahva algupärast kultuuri!

Nagu näeme, on populistlikusse tegelikkuse kujutamise viisi sisse kirjutatud leppimatu tribalistlik vastasseis "meie" (kes me mõistame punkte 1-4) ja "nende" (kes neid ei mõista) vahel. Populistliku poliitikategemise viisi võib järelikult ära tunda selle järgi, et kuigi kõik poliitikud üritavad rääkida meie kõigi nimel, siis populistlik poliitika pakub lahendusi, mis juba teadaolevalt süvendavad ühiskondlikku konflikti. Need on lahendused, millega üks pool sõidab teisest üle, ning mille elluviimise tagajärjel on ühiskond vähem sidus ja rohkem lõhestunud kui varem.

Radikaalsus ja kompromissitus
Teiseks iseloomustab populismi radikaalsus ja kompromissitus oma positsioonide kehtestamisel. Kuigi Euroopa populistid nimetavad ennast sageli konservatiivseteks, on nad tegelikult pigem revolutsioonilistel, või täpsemalt bolševistlikel, positsioonidel selles osas, mis puudutab poliitilise elu kiire ja radikaalse muutmise vajadust. Sellele viitab sageli haiguskolde, kasvaja või mädapaise likvideerimise retoorika.

Muudatuste puhul ei ole eesmärgiks parim tasakaal erinevate poolte vahel, vaid "meie" (rõhutute, proletariaadi, rahvuslaste) positsioonide kehtestamine teiste arvelt. Konflikti lahendust ei nähta kesktee leidmises, vaid ajaloolise õigluse (taas-)kehtestamises, süüdlaste karistamises ja ajaloolise tõe jalule seadmises.

Tasub meeles pidada, et eelmistel sajanditel on populistlikku poliitikat ajanud eelkõige vasakradikaalsed jõud. Inimesi on kutsutud revolutsioonidele, sest, nagu väideti, rahvas enam vanaviisi ei saa ja poliitiline ladvik uutmoodi ei taha.

Agressiivsus
Kolmandaks rõhutavad populistid seisukohta, et "meil" on õigus jõulisele reaktsioonile, sest "nemad" on meid juba pikalt ahistanud ja rõhunud ("ekspluateerinud"), ning meie näilise agressiivsuse puhul on tegemist adekvaatse vastureaktsiooniga oma õiguste kaitseks. Seda sellepärast, et "nemad" ründasid esimesena. Nemad asusid "meid" – töölisi – rõhuma, või siis – rahvuslaste puhul – tulid siia olukorda ära kasutades, meie tahte vastu, elama.

Agressiivsus on lubatud või vähemalt mõistetav ka sellepärast, et "meie" oleme juba niigi kaua ja liigagi alandlikult kannatanud. See, kust me kõrvale tõugatud oleme, on ajaloo enda poolt meile ette nähtud positsioon. Seega pole pahameel ja viha mitte ainult õigustus oma üksikutele ülekäte läinud käitumisaktidele, vaid ka ajaloolisest tõest lähtuv sisemine kohustus

Populist on agressiivne, sest ta on empaatiline "meile" tehtud ajaloolise ülekohtu suhtes, selle käes kannatanute suhtes, ning "ta on süda õiges kohas": "meile" tehtud ülekohus ei jäta teda ükskõikseks. Sisuliselt reageerib ta agressiivselt sellepärast, et mõistab ajaloolist tõde ja omab südametunnistust.

Tragöödia kontekstis ja sellele omases tunnete registris on positiivse kangelase agressiivsus adekvaatne. Tragöödia kangelase emotsionaalne seisund ei saagi olla muud kui traagiline. Kogu küsimus on selles, kui adekvaatne on tragöödia vahendite abil kujutatud tegelikkus.

Kui me peame populistlikku tegelikkuse dramatiseeringut reaalsuseks endaks, siis on mõistagi raske moonutust esile kutsuvaid võtteid märgata. Aga isegi kui reaalsuse moonutamist populistlikus tähendusloomes eitada, ei saa jääda märkamata, et suur hulk populistide poolt pakutavast "lahendustest" on tribalistlikult konfrontatiivsed ja kehtiva poliitilise konsensuse suhtes radikaalset muutust nõudvad.

Nad pigem süvendavad kui siluvad ühiskondlikke vastasseise (koos veendunud õigustusega selleks, mis toetub ajaloolisele õigusele) ja peavad võimupositsioonide muutumist muudatuste läbiviimise eelduseks. Inimesi pole vaja veenda, vaid asjad tuleb ära teha ja võim tuleb üle võtta. Naljale ja eneseirooniale populistlikus poliitikas kohta ei ole.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: