Jaan Pärn kogub nendesse anumatesse tõepoolest õhuproove maailma soodest, aga selleks et uurida hoopis mulda. Õhk ja muld? Piltlikult võib öelda, et muld hingab. Mullast eralduvad gaasid ning nende kaudu saame järeldusi teha ka mulla enda koostise kohta.

Mulla kündmine ja kuivendamine soojendavad kliimat

Selge see, et kasvuhoonegaasid, süsihappegaas tulenevad suuremalt jaolt fossiilsete kütuste põletamisest, kuid neidsamu gaase eraldub ka maapinnast ning põllumajandustegevuse tagajärjel kordades rohkem.

"Looduslikest allikatest tuleb kasvuhoonegaase atmosfääri mitu suurusjärku rohkem kui inimtegevuse tagajärjel. Küsimus on pigem suurenemise hulgas - selle eest vastutab tõesti inimene. Isegi kui kasvuhoonegaaside hulk looduslikest allikates on väga suur, on see pikas perspektiivis tasakaalus. Sama palju kui looduses seda tekib, kunagi tarbitakse ka ära. Kuid inimese puhul on ülekaalus tootmine," selgitab Pärn, et selliseid protsesse, mis meie enda toodetud kasvuhoonegaase nii suurel määral ära tarbiks, on väga vähe.

"Kui inimtekkelistest kasvuhoonegaasidest rääkida, siis suurem osa pärineb hinnanguliselt tõesti fossiilsetest kütustest, kuid mitukümmend protsenti pärineb ka maakasutusest. Eriti sellistest viisidest, mis väga intensiivselt mõjutavad mulda, näiteks kündmine ja kuivendus," lisab Pärn.

Süsiniku sisaldust mullas saame me isegi oma silmaga näha. Nagu tema nimigi ütleb, on selle värv süsimust ja see annab mullale musta värvuse. Kui see süsinik mullas liikumatult seisab, siis see maapinna peal olevasse õhku ei jõua, kuid kui mulda füüsiliselt liigutada, reageerib sealne süsinik õhuga kokkupuutel hapnikuga ning tekibki süsihappegaas.

Kündmine ja kuivendamine vähendavad mulla viljakust

"Põhimõtteliselt ei ole künnil ja kuivendamisel mulla häirimise osas suurt vahet. Kuivendus mõjutab soostunud muldasid, kus süsinik on mulda talletunud seetõttu, et seal praktiliselt hapnikku ei ole ja soomuldade süsinikuvarud on eriti suured (soomulla koostises on 60 protsenti süsinikku). Loomulikult on hapniku ligipääsemisel sellele pikaajalised ja suured mõjud," räägib Pärn.

Kündmine seevastu mõjutab tavaliselt muldasid, mida on juba aastasadade jooksul haritavad olnud ning sealne süsinikuvaru ongi juba alla 10 protsendi. Et künnil oleks samuti pikaajaline mõju mulla süsiniku koostisesse, tuleb maad harida aastaid. "Aga et meie põllumaadel seda ka tehakse, siis on künni ja kuivenduse mõju süsihappegaasi tekkel üsnagi sarnane," nendib Pärn.

Eelnevalt kirjeldatud mõjude vähendamiseks püütakse praegu kündmist lihtsalt vältida. Sellist meetodit kutsutakse otsekülviks, kus maapinnalt eemaldatakse ainult surnud taimestik, kündi ei toimu ja vili külvatakse otse maapinnale.

Gaase, mis mullast vabanevad ja kliimat mõjutavad, on palju. Peale süsihappegaasi ja metaani on oluline ära märkida ka naerugaas (N₂O). "Peale seda kui 1970ndatel lõpus keelustati freoone sisaldavate kodumasinate tootmine, on muutunud seesama naerugaas ehk teisisõnu dilämmastikoksiid suurimaks osoonikihi lõhkujaks. Jällegi on maakasutus selle üks olulisemaid tekitajaid. Kui me kuivenduse või maaharimise käigus kõigutame mulla niiskust ja veetaset, siis tekitame olukorra, kus õhku ei pääse mitte lõpp-produkt, ohutu õhulämmastik, vaid just see ohtlik kõrvalprodukt: naerugaas," selgitab Pärn.

Viljakasse mulda peab süsinikku alles jääma

Hoides süsinikku mullas, siis me mitte ainult ei kaitse kliimat, vaid hoiame ka mulda jätkusuutlikuna. Huumus, mis mulla viljakaks teeb, koosnebki suuresti süsinikust. Eestis liigse kündmisega põllumaad viljatuks muudetud veel ei ole, kuna siin on õhus ja mullas piisavalt niiskust ja sellised protsessid käivad aeglaselt. "Aga Lähis-Idas, kust põllumajandus üleüldse algas, on kunagistest põllumajanduspiirkondadest saanud tänaseks kõrbed," toob Pärn ähvardava näite.

Kõige efektiivsem viis süsinikku mulda tagasi viia, on püsiv taimekasvatus. Mida kauem kasvavad taimed mullal, seda rohkem jõuavad need mulla sisse süsinikku viia. Järelikult tuleks põld aeg-ajalt sööti jätta. "Sellist planeerimisvõtet võimaldab ka seesama intensiivne põllumajandus, mille me oleme välja töötanud. Me suudame vajaliku toidu toota üha väiksemal maapinnal. Järelikult peaks jääma rohkem üle ka maalappe, kus me kohe praegu ei pea seda vilja tootma," räägib Pärn.  

Mulla olukorra teemat uuris ERR Novaator koos Vikerraadio saatega "Huvitaja", mis neljapäeviti valmibki koostöös Tartu Ülikooli ajakirjandustudengitega. Saate toimetaja on Allan Rajavee ning reporterid Tartu Ülikooli ajakirjandustudengid Juhan Javoiš ja Gitta Riener.