Haridusuuendaja: maailm vajab ümmargusi inimesi, mitte vaid programmeerijaid ({{commentsTotal}})

Anthony Mackay.
Anthony Mackay. Autor/allikas: Swinburne'i Ülikool

Maailm pole suutnud küll veel õppetöös uutest haridustehnoloogiatest kasu lõigata, kuid haridussüsteemide reformimine ja õpilaste võimestamine on neile lähitulevikus oluliste oskuste õpetamiseks hädavajalik, leiab USA riikliku haridus- ja majanduskeskuse juht Anthony Mackay.

Teen võib-olla ülekohut, aga kas me pole tehisintellekti, teistessse imelistesse tehnikavidinatesse ja voolavasse intellekti juba liiga ära armunud? Kui suur on oht, et haridusüsteemi tõhusamaks muuta üritades viskame pesuveega välja ka need head asjad, millega koolid praegu silma paistavad? Näiteks töö tegemise ja keskendumisvõime õpetamine.
Need kaks tahku pole üksteist välistavad. Avalikkuses on tekkinud justkui mulje, et omavahel võistlevad erinevat sorti teadmuse liigid ja oskused. Sellised vaidlused pole üldse kasulikud. Noortel inimestel on vaja nii sügavaid teadmisi traditsioonilistest erialadest kui ka uutest distsipliinidest, mis on tihti olemuslikult hübriidid.

Uued, 21. sajandi oskused tekivad enamasti nende uute erialade struktuuri läbi. Loovuse, probleemide lahendamise oskuse või koostöö eraldi õpetamisest rääkimisega ülehinnatakse võimet neid kõigest muust lahutada ning just seda puhtal kujul õpilastele edasi anda. Ent muidugi on oskusi, mille arendamisele tuleb pöörata rohkem tähelepanu. Näiteks on selleks üleilmne kompetents, võime arvestada teiste kultuuriliste eripäradega.

Hoiakutest, väärtustest, suhtumisest, teadmistest ja oskustest on kasulik mõelda üheskoos, koondades need eri kompetentside või võimete alla. Õppekavu reformivad riigid on keskendunud just sellele. Tarvis on terveid, ümmargusi inimesi, mitte programmeerijaid, keda üheksast viieni arvuti taha istutada.

Mis tagab keerukas maailmas edu? Hiljutisest OECD raportist selgub, et juba praegu oskab tehisintellekt enamikest inimestest paremini lugeda ja arvutada. Suurt osa ametitest, milles tänased keskkooliõpilased töötama hakkavad, pole praegu olemas.
Meil on vaja inimesi, kelle vaimsed võimed, emotsionaalsed ja sotsiaalsed oskused aitavad lahendada neil mitmetahulisi probleeme, mille puudub selge lahendus. Seda ei juhtu, kui arvame, et peaksime eelisarendama teatud oskusi.

Muidugi on baasoskused olulised, kuid praegune olukord on oluliselt nõudlikum, kui tahame konkurentsis püsida. Nüüdisaegne maailm nõuab pidevat enesetäiendamist. Sisuliselt peame õpetama õpilastele elamist. See on hoopis teistsugune mäng, millega me harjunud oleme. Veelkord, me ei tohi takerduda "see või teine" tüüpi debattidesse.

Kuhu paigutub selles suures mängus Eesti? Vähemalt poliitikutele meeldib ikka ja jälle välja tuua, kui head on meie tulemused PISA-testis ja tõesti, see paitab riiklikku eneseuhkust ja vähemal määral isiklikku ego.
Keegi ei teeskle ilmselt, et PISA koondab enda alla hariduse kõik olulised tahud. Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon pole seda kunagi väitnud. Ent PISA testid on näidanud väga hästi, et ka võrdseid võimalusi tagava haridusüsteemiga saab jõuda väga heade tulemusteni.

Eesti on olnud seniste vajaduste ja praeguse süsteemi raames maailmas silmapaistev. Nüüd alanud projektiga kavatseme järgmise paari aasta vältel tekitada Eesti ja veel kuue riigi (Soome, Briti Columbia, Jaapan, Lõuna-Korea, Singapur ja Hong Kong) vahel eriti alushariduse vallas tihe dialoog. Loodame leida viisi süsteemide muutmiseks viisil, et need oleksid edukad ka tulevikus, mis sisaldab ühe rohkem tehisintellekti, robootikat, digitaliseerimist ja globaliseerumist. Selle valemi leidmisega aitame kõiki teisi OECD- ja arenguriike.

Peame mõtlema sellele, kuidas me oma õpikeskkondi ja -süsteeme disainime. Meil on olnud seni küllaltki hea ettekujutus, mida tähendab see koolides ja ülikoolides. Nüüd räägime aga mitteametlikust, ümber pööratud ja 24/7 õppimisest. See eeldab, et käsitleme õpikeskkondi teistmoodi, keskendudes sellele, et need oleksid lastele võimalikult toetavad ja tõstaks nende produktiivsust.

Need seitse riiki on suutnud seda teha väga hästi. Haridussüsteemid on stabiilsed, tugev alusharidus laob edasisteks õpinguteks tugeva vundamendi.

Kuid peame mõtlema veel sellele, kuidas toetab pedagoogikat tehnoloogia areng. Ajalukku vaadates oleme suutnud seni sellest kasu lõigata. Nüüd on muutused veelgi laiaulatuslikumad. Tehisintellekt töötab katalüsaatorina.

Tõele au andes ei leidnud ma väga palju teadusartikleid, milles on üheselt järeldatud, et uued tehnoloogiad aitavad õpetada lapsi paremini ja tõhusamalt kui tavapärased meetodid. Miks pole me suutnud veel uutest tehnoloogiatest kasu lõigata? Esimene iPadi-põlvkond juba üles kasvanud.
See on põnev küsimus ja seda on käsitletud hiljuti mitmetes uuringutes. Neist kõige mõjukam oli ilmselt OECD raport. Julgen arvata, et enamik tehnoloogia mõju uurinud ekspertidest pole kunagi uskunud, et uute ja keerukamate tehnoloogiate kasutuselevõtu ja õppimise tõhususe kasvu vahel on otsene seos. Sinna vahele mahub veel haridusandja.

Inimesed on aga arvanud, et tänu tehnoloogiale pole seda vaheetappi – tõlkijat – enam üldse vaja. Sarnaselt pole vaja õppijal endal õpitut läbi seedida ega hoolikalt kaaluda, kuidas end ikka tehnoloogiaga motiveerida, informeerida, võimestada ja kindlustada sellega enda suurem iseseisvus. Kuid see on hädavajalik.

Õpetajad peaksid mõtlema samal ajal, kuidas rakendada tehnoloogia õppija teenistusse. Õpianalüütikaga saab diagnoosida, millele tuleks parasjagu rõhuda. Ennustav analüütika toetab õpilast terve tema õpiteekonna vältel, andes soovitusi vastavalt erialale.

Arvan, et liigume selle mõistmisele lähemale. Olen tippkohtumistel ministrite, ametiühingu juhtide ja tehnoloogiaettevõtete tajunud, kuidas on muutunud meie maailmataju tehnoloogia ja hariduse vastastikmõju osas mitmetahulisemaks. Õpetaja ja õppija eesmärk on üks – muuta õppimist sügavamaks ja tõhusamaks.

Olen nõus, et seniste tõendite põhjal pole tehnoloogia mõju haridusele sedavõrd tugev ja hea, kui oleme seni arvanud. Tõenäoliselt oleme seda minevikus ületähtsustanud. Ent peame vaatamata sellele mõtlema, kuidas sellest kasu lõigata. Küsimus pole lihtsalt õpisüsteemide muutmises, vaid peame tegema seda lähtudes noorte inimeste kasutusharjumustest. Võimu õppijate kätte andmine motiveerib neid seda ise proovima. Otseloomulikult peame toetama neid ka kõigil teistel viisidel.

Kui kasulikku mõju pole veel tõestatud, siis kas määramatuse valguses on üleüldse uute haridustehnoloogiate käiku laskmine õigustatud? Lõppude-lõpuks oleme näinud, milline häiriv mõju on olnud näiteks nutitelefonidel, isegi kui nende halb maine pole alati õigustatud.
Tehisintellekti ja teisi häiriva mõjuga tehnoloogiate rakendamisega kaasneb mitmeid eetikaküsimusi. Kui oleme võtnud eesmärgiks pakkuda võimalusi kõigile noortele ja kindlustada sellega ühiskonna võrdsus, peavad need austama mitmekesisust, olema kaasavad, harmoonilised ja jätkusuutlikud. Kuidas me kindlustame, et tehisintellekti rakendavad haridussüsteemid teenivad neid eesmärke?

Minu jaoks on need küsimused, mille üle tuleb arutleda. Asi pole selles, kas need muutused toimuvad – see juhtub juba praegu, vaid selles, kas õpisüsteemid julgustavad sellest mööda hiilimist ja tugevdavad sellega eliidi konkurentsieelist. See seaks uutele tehnoloogiatele raskemini ligipääsevad noored praegusest veelgi kehvemasse seisu.

Tulemuseks on süvenev apaatia, laostumine ja võõrandumine ülejäänud ühiskonnast ja kõik sellega kaasnev. See jätab jälje tervele inimkonnale. Tallinnas oli väga julgustav kuulda, et selle üle arutleti. Me tahame kindlustada, et noored inimesed kogevad nii isiklikku kui ka ühiskondlikku heaolu, neist saaksid esimese klassi inimesed, mitte teise klassi robotid.

Anthony Mackay külastas Eestit koos OECD PISA valdkonna nõuniku Michael Stevensoniga. Muu hulgas kohtuti haridus- ja teadusministeeriumi juhtkonnaga ning digivalkonna ettevõtjatega.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: