Ameerikate koloniseerimine andis hoogu väikesele jääajale ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kunstniku nägemus Kolumbuse maabumisest Bahama saartel.
Kunstniku nägemus Kolumbuse maabumisest Bahama saartel. Autor/allikas: L. Prang/Wikimedia Commons

Eurooplaste saabumine Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse vallandas epideemialaine, mille mõjul hukkus 10 protsenti maailma rahvastikust. Sööti jäänud põldudele kasvanud metsades talletus sedavõrd palju süsinikku, et langetada terve planeedi temperatuuri, järeldavad Briti teadlased.

Erinevalt Euroopast ja Hiinast pole Ameerika rahvaarvu muutuste kohta enne 16. sajandit teada kuigi palju. Suurte maadeavastuste algusest säilinud ürikutes võib olla põliselanike arv ülepaisutatud. Meretaguseid maid taheti näidata tegelikkusest ihaldusväärsemana. Ainult hiljem rajatud kolooniate dokumentidele keskendudes võivad olla hinnangud aga jällegi liiga väikesed, sest peegeldavad eurooplaste ja põliselanike kontaktile ehk epideemiatele järgnenud aega.

Värskes töö raames kogus Alexander Koch kolleegidega University College Londonist kokku kõik varem avaldatud rahvaarvu hinnangud. Nende usaldusväärsuse määramise järel ja kombineerimisel jõudis Kochi töörühm järeldusele, et 1492. aastal elas Ameerikas umbes 60 miljonit inimest. Eurooplasi elas samal ajal kaks korda väiksemal maa-alal ligikaudu 70–88 miljonit.

Sarnaselt eurooplastele oli aga tarvis sedavõrd suure elanikkonna toitmiseks tegeleda maaharimisega. Ale tegemine ehk viljaka põllumaa saamiseks metsade põletamine võis mängida kohati Euroopast isegi tähtsamat rolli. Kochi ja ta kolleegide arvutuste kohaselt oli korraga üles haritud ligikaudu 62 miljonit hektarit. See moodustas umbes 10 protsenti maailmajao maismaa pindalast. Euroopas ja Hiinas oli põllumaade osakaal enam kui kaks korda suurem.

Eurooplaste nakkushaiguste nagu leetrite, rõugete, gripi ja katku mõjul hakkas põliselanike arv pärast kontakti kiiresti vähenema. Isegi kui mõnel rahvarühmal tekkis ühe või teise haigustekitaja suhtes karjaimmuunsus, võis anda sellele järgmise hoobi teine nakkushaigus. Saja aastaga vähenes põliselanike arv Kochi sõnul 90 protsenti ehk ligikaudu 56 miljoni võrra.

Maailma rahvastiku üldarvuga võrreldes pole vähenenud inimeste arvukus ühe sündmuse toel nii palju mitte kunagi varem ajaloos. Näiteks teise maailmasõja ajal suri kõige rohkem kolm protsenti maailma elanikkonnast. Euroopas kooles 13. sajandi katkuepideemia ajal ligikaudu 30 protsenti rahvastikust.

Ilma inimesteta hakkas Põhja-Ameerika loodusmaastik muutuma. Põldudele kasvasid metsad, teised alad soostusid. Töörühma sõnul vähenes selle mõjul süsihappegaasi hulk atmosfääris sedavõrd palju, et selle toel hakkas jahenema terve planeet. Miljoni osakese kohta leidus CO2 molekule viie võrra vähem. Nüüdisajal kasvab CO2 tase 5 ppm võrra inimkonna kolme aasta koguemissioonide toel.

Tehtud tähelepanekud pakuvad selgitust varem Antarktika liustikes 1610. aasta paiku nähtud anomaaliatele. 17. sajandi alguse külmemad talved viisid mitmel pool maailmas ka näljahädade ja mässudeni.

Uurimus ilmus ajakirjas Quaternary Science Reviews.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: