Toomas Tõniste infotunnis: "Täna mina näen pigem probleemi selles, et need investeeringud, kulutused teaduse arendusse ei käi käsikäes ettevõtlusega ehk nad ei panusta piisavalt sellesse, et SKP kasvaks. Ja see on see murekoht, mida tuleb edaspidi silmas pidada, et need kulutused teadus- ja arendustegevusse aitaks ka meie majanduskasvule kaasa."

Minister Tõniste toob välja, et kulutused teaduse arendusse ei käi käsikäes ettevõtlusega. Selles osas on ministril osaliselt õigus, kuid põhjus pole selles, et Eesti teadlased ei tahaks ettevõtlusse ja majandusse panustada. Probleem on selles, et Eesti majanduse mahust on kaks kolmandikku ettevõtted, mille lisandväärtus on madal ning kus teadus- ja arendustegevusega ei olegi midagi kasvuks pöörata. Piltlikult öeldes pole särgiõmblusvabrikus, jaemüügiketis või spaas võimalik kuigi suures mahus rakendada teaduslikku uuendust, mis tooks hüppelise kvaliteedikasvu ning selle kaudu suurema kasumi majandusnumbrites.

Seega probleem, millele minister Tõniste osutab, on kinni asjaolus, et meie ettevõtlus ja teadus käivad erinevaid radu. Olukorra parandamiseks on tehtud ettepanekuid tuua Eestisse teadusmahukaid ettevõtteid ja hea oleks valitsuselt kuulda, milliseid samme selle osas on astutud.  

Keerulisem on aga arvudega tõestada seda, kas või kui palju teadustegevus SKP kasvu panustab. Ülitäpselt mõõta on seda keeruline, kuid seda hinnatakse võrreldes erinevate riikide teadus- ja arendustegevuse investeeringut nende riikide SKP kasvuga. Näiteks 2015. aastal avaldatud uuring 15 OECD riigi kohta näitas, et 1-protsendiline teadusraha kasv suurendab SKP-d 0,61 protsenti.  

Eesti puhul tõi Rektorite Nõukogu 2017. aastal välja analüüsi andmed, mille kohaselt iga teadusesse investeeritud euro toob Eesti ühiskonnale tagasi seitse eurot ning iga otseselt ülikooli juures töötav inimene toetab viit töökohta väljaspool ülikooli.

Huvitav on aga teda, kust on tulnud üldse eesmärk saavutada teadus- ja arendustegevuste kulutusel 3 protsenti SKTst, mille poole ka Eesti oma teadus-, arendus- ja innovatsioonistrateegias (TAI) pürgib. 2000. aasta märtsis võttis Euroopa Liit endale ambitsioonika eesmärgi saada 2010. aastaks maailma kõige konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majanduseks. See eesmärk sai kirja Lissaboni strateegiasse.  

Põhjus selleks oli hinnang, et kui teadus- ja arendustegevustesse investeerida pikaajaliselt igal aastal 3 protsenti SKPst, siis kasvatab see Euroopa Liidu SKPd igal aastal kuni 0,5 protsenti ning loob pärast 2010. aastat igal aastal juurde 400 000 töökohta. Selleks aga pidanuks teadus- ja arendustegevuse kulud kogu EL-is igal aastal kasvama keskmiselt kaheksa protsenti. Seda pole sellises mahus juhtunud.

Sisuliselt tähendab see kokkulepe, et Eesti on EL-iga liitudes nõustunud selle eesmärgiga ning solidaarsuspõhimõtte järgi on meil jätkuvalt kohustus liikuda teadusrahastuses 3% eesmärgi poole, millest Eesti strateegia dokumendi järgi 1 protsendi panustab riik ja 2 protsenti erasektor.

Kas puudu on 40, 60 või 114 miljonit eurot?

Minister Tõniste vastus Külliki Kübarsepa küsimusele: "Kui täna on teadusarenduse protsent SKP-st kuskil 0,81, siis suurusjärk on kuskil 40 miljonit, mida oleks sinna vaja juurde vaja panna."

Väites, et teadus- ja arendustegevuse protsent SKP-st on 0,81, viitab ta ehk kogu teadus- ja arendusrahastusele, mitte sellele, mille panustab avalik sektor ehk riik, ehkki ka sel puhul on viide ekslik, sest era- ja avaliku sektori panuse kokkuliitmisel on see protsent 1,25. Teine variant on, et ta viitab riiklikule rahastusprotsendile aastal 2013.  

2017. aasta riigieelarves on teadus- ja arendustegevusele tehtav kulutus 0,53 protsenti SKPst. Kui arvutada, kui palju on puudu TAI strateegias ette nähtud 1 protsendist SKPst, siis sellele vastab ilmekalt alljärgnev foto, millel Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere ning akadeemikud Maarja Kruusmaa ja Anu Raud tegid Heimtali vanas koolimajas tahvlile arvutusi Eesti teadusrahastusest:

Autor: Reti Kokk

Tartu Ülikooli prorektor Kristjan Vassil on teinud arvestuse, mille kohaselt lahutas 2017. aastal 1 protsendi eesmärgist 114 miljonit eurot.

Samas toovad poliitikud välja teistsugused arve. Haridus- ja teadusminister Mailis Reps tõi nädala eest välja, et teadusrahastuse eesmärgi saavutamiseks oleks vaja igal aastal juurde umbes 60 miljonit eurot. Samas rahandusminister Tõniste märkis infotunnis puuduoleva summana 40 miljonit eurot.

Toomas Tõniste ütlusest "tänase teadusarenduse protsendist SKPst" ei tule välja, kas jutt käib 2018. aastast. Kui käib, siis on tegu kahtlase ütlusega, sest 2018. aasta SKP ega ka teadus- ja arendustegevused pole täiesti selged veel enne aasta lõppu.

Kui minister pidas silmas 2017. aastat, mille kohta on statistika olemas, siis pidanuks see protsent olema 0,66 ehk nii palju SKP-st panustab riik. Kui liita sinna juurde erasektori teadus- ja arendustegevuse kulutused, siis pidanuks see protsent olema 1,29. Seega ministri segasevõitu selgitus jätab tugeva tõlgendusruumi sellele, kui suur see teadusrahastus Eestis praegu on.

Oletame, et riigikogus räägitakse keskselt riigi asjadest ja riigi raha juurde panemisest, siis selle põhjal saab teha arvutuse, kui suur on ikkagi summa, mis teadusel lubatud strateegilisest eesmärgist puudu on.

TAI strateegia eesmärk on 1 protsent SKP-st riigi panust teadusesse. Seega praegune riigi panus ehk 0,66 protsenti tõsta 1 protsendini. See tähendab miljonitest eurodest rääkides, 2017. aasta SKP puhul suurusega 23 615 miljonit eurot, et 156 miljoni asemel pidanuksid avaliku sektori teadus- ja arenduskulutused olema 236 miljonit eurot. Seega 2017. aastal oleks pidanud olema avaliku sektori TA kulutused suuremad 236-156=80 miljoni euro võrra, et saavutatud oleks 1 protsendi eesmärk.

Toomas Tõniste: "2019. aasta eelarves on teadus- ja arendustööle ette nähtud 220 miljonit kulutusi ja see kasv on 20 miljoni võrra. Mis on ka hästi oluline, et baasfinantseerimine on kasvanud. Kui 2015. aastal oli see kuskil 19%, siis nüüd on see tõusnud ligi 50%-ni võrreldes konkurentsipõhise investeerimisega. Ja see on iseenesest väga tervitatav, et tuleb erakondadeülene ühiskondlik kokkulepe, et teadus- ja arendusinvesteeringud võiksid olla 1% SKP-st."

ETAgi andmetest ilmneb, et baasfinantseeringu ja riiklike uurimistoetuste proportsioonid on sellised:

Seega minister väga palju ei eksi, erinevus tema öeldu ja tegelike osakaalude vahel on kümme miljonit eurot. Oluline on siiski märkida, et jääb täpsustamata, millel Minister oma väites tugineb, sest ta ütleb lihtsalt osakaal, kuid jätab ütlemata, millest see osakaal on võetud.

Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin vastas talle esitatud arupärimisele nii: "17. aastal HTM-i teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni eelarve oli 135 miljonit, 18. aastal 151 miljonit, 19. aastal 171. No on ju tõus, on ju kasv ja see on ju isegi veidi rohkem kui see üldine 6%-line kasv, mis on riigieelarvel.

"Kust sa tead?" on algatus, mille eesmärk on juhtida tähelepanu tõenduspõhiste otsuste vajalikkusele.

Kampaania peaeesmärk on riigikogu valimisaastal tõsta rohkem kui varem esile teaduspõhiseid fakte, kui peetakse debatte poliitiliste ettepanekute üle ja seeläbi muuta valmiskampaania targemaks.

Kampaania abil soovivad osapooled levitada teadmist, et:

1. faktidel, tõenditel/põhjendustel ja teaduspõhisel teadmisel on enesestmõistetav osa otsuste tegemisel;
2. teadus on parim vahend, mis meil maailma uurimiseks ja edendamiseks on;
3. teadus on eeltingimus inimkonna ees seisvate suurte ühiskondlike probleemide lahendamiseks.

Kampaania käigus julgustame inimesi rohkem ja julgemat poliitikutelt küsima, millele toetuvad oma otsuste tegemisel ehk millisele tõendusmaterjalile toetuvad.

Vaata ka: #KustSaTead