Praeguse rahastussüsteemi järgi sõltub projektidest suuresti ka teadlaste palgaraha ja kui taotlust ei rahuldata, võib nii mõnigi pikalt plaanitud ettevõtmine seisma jääda. Nii näiteks on riik panustanud mitu miljonit, et füüsika instituut saaks Rootsi Lundi ehitada oma kiirekanali. Nüüd on õhus küsimus, kas instituudil on raha kiirekanaliga ka reaalselt tööd teha.

Toimetaja Madis Hindre usutles selle valguses füüsika instituudi direktorit Toomas Planki. Professor Nõmmiste kirja saab lugeda täispikkuses intervjuu lõpust.

Mida tähendab Tartu Ülikooli füüsikainstituudi eelarve vähendamine teadlastele ja nende tööle?

Professor Ergo Nõmmiste, kes on ühtlasi Eesti Teaduste Akadeemia asepresident on täiesti õiget juttu rääkinud. Füüsika instituudil lõppesid sellel aastal viis institutsionaalset uurimisteemat (IUT) ja koos kõigega oli nende maht kaks miljonit eurot.

Selle aasta rühmagrantide taotlemisel saime 650 000 eurot. Nende kahe summa vahe on jämedalt võttes 1,3 miljonit eurot. Jah, räägitakse baasraha võimalikust tõusust, mida tänase seisuga tegelikult otsustatud ei ole. Aga kui see positiivselt otsustatakse, siis meie miinus väheneb umbes 250 000 euro võrra. Ühe miljoni euro suurune miinus jääb alles ja see on füüsika instituudi eelarvest väga arvestatav summa.

Millised tegevused see ühe miljoni kadumine ära lõpetab?

Rahastuse said meil noored ja aktiivsed teoreetilise füüsika teadlased, keskkonna- ja biofüüsika ning kvantarvutiga seotud teoreetikute ja eksperimentaatorite ühismeeskond. Aga sellel aastal jäi täielikult lisarahata materjaliteaduse valdkond. Inimeste jaoks ütlen selgituseks, et just materjaliteadusega on seotud rakenduste ja uuenduslike lahenduste väljatöötamine, millest võiks juba lähitulevikus Eesti ettevõtetel ja riigil olla tulu.

Praegu tuleb suur osa rahastusest teadusprojektide rahast. Mismoodi võiks aga baasrahastuse osakaal tõusta? Kas sellel, kui baasrahastusest sõltuks rohkem, võiks ka negatiivseid tagajärgi olla?

Normaalne oleks see, kui baasrahastus kataks ära palgakomponendi. Konkurentsipõhisest rahastusest võiks tulla see, millega käiakse konverentsidel, lähetustest, otseset kuluallikad, näiteks aparaatide töös hoidmine. Kui meil kallimad aparaadid maksavad miljoni või kaks, siis niisuguse aparaadi varuosade peale läheb vägagi arvestatav summa, millele lisandub veel vahendite kulu.

Meil on tänu Euroopa Liidu toele suurepärased ruumid ja laborid ning teadusaparatuur. Aga me peaksime saama ka seda aparatuuri käigus hoida, milleks on vahendeid vaja, pluss on vaja spetsialiste, sest ilma inimeseta masin ei tööta. Need kaks viimast komponenti on need, mida Eesti riigi rahastus peaks üleval pidama.

Täna avaldatud teadlaste ühispöördumises tuuakse välja, et teaduse jätkuval alarahastusel kaaluvad teadlased ka protestiaktsioone. Kas teadlastel on aega ja võimalust üldse protestimisega tegeleda?

Kui teadlane oma labori kuuks ajaks kinni paneb, siis ma kardan, et ühiskond seda väga tähele ei pane. Pigem näeks seda, kui me loengud ära jätame, sest needsamad teadlased ka õpetavad tudengeid.

Teaduse poole pealt on asi keerukam ka eurotoetuste kontekstis, kus lõplik otsus, et me oleme raha saanud ja see raha jääb meile, tehakse sel hetkel, kui tulemused on valmis ja üle antud.

Kui me lõpetame lubatud arendustegevuse, siis me ei saa lõpptulemust ja võidakse öelda, et vabadust, aga teil ei ole seda tulemust, me võtame raha tagasi.

Arutelu teadusrahastuse üle on käinud pikalt ning ometi teadusrahastus ei ole kasvanud. Miks ei ole teadus Eestis prioriteet?

Seda on raske öelda. Eesti teadlasi on ettevaatlikuks teinud see, et 2014. aastal Teadmistepõhise Eesti strateegias seati see prioriteediks ning öeldi, et üks protsent SKTst tuleks valitsussektori eelarvest. Järgnevate aastate jooksul on elu olnud täpselt vastupidine. 2016. aasta statistika andmetel oli see alla 0,5 protsendi ja värsked andmed näitavad, et 2017. aastal oli see 0,52 protsenti SKTst.

Kui nüüd tuleks poliitiline kokkulepe ja otsustatakse, et teaduse rahastus tõuseb kolme aasta jooksul ühe protsendini SKTst, kas nii suure rahastuse tõusuga osataks midagi peale hakata?

Kui vaatame rühmagrantide taotlusi, siis seal sai rahastuse umbes 20 protsenti taotlustest. Kui me raha kahekordistaksime, saaksime 40 protsenti. Kõik plaanid on teadlastel välja pakutud ja need, kes sinna 40 protsendi hulka jõuavad on väga tugevad taotlused.

See ongi praeguse projektipõhise rahastuse juures olnud nõrk koht: kui edukuse määr on nii madal, siis sisuliselt on tegu loteriiga ja sõltub milline retsensent kellelegi juhtus. Kaks retsensenti ütlevad, et projekti on suurepärane, kolmas ütleb, et on rahuldav ja see projekt on rahata.

Professor Ergo Nõmmiste kiri haridusminister Mailis Repsile, Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Indrek Reimandile ja Eesti teadusagentuuri juhatuse esimehele Andres Koppelile

Novembri alguses avalikustati järgmise aasta personaalsete teadusgrantide (PUT) tulemused. Nagu oli ette ennustatav, olid need Füüsika Instituudile (FI) totaalselt  hävitavad. Kui siiani finantseeriti teadusasutusi läbi institutsionaalsete uurimistoetuste (IUT), siis nüüd mindi aasta pealt üle individuaalsetele uurimistoetustele ning asutuste finantseerimine läbi IUT lõpetati.  FI-le tähendas see umbes 1,5 miljoni euro suurust eelarve vähenemist. Kui viimased kuus aastat oli IUT kaudu finantseerimine olnud umbes 2 miljonit eurot aastas, siis nüüd kukkus see umbes 600 tuhande euroni. Kuidas sellistes tingimustes edasi eksisteerida on suur küsimärk.

Tänu eurorahale oleme ehitanud endale suurepärase maja ja täitnud selle maailmatasemel aparatuuriga. Samuti on meie toel valmis ehitatud kiirekanal MAX-IV sünkrotronkeskusesse Lundis. Praegune situatsioon tähendab, et meil pole palgaraha, et kogu seda taristut üleval pidada. Samuti ei saa me kedagi Lundi komandeerida, et seal mõõtmisi teostada. Tänu rahastamise paradigma muutusele võib öelda, et kogu senine töö on läinud vett vedama. Kui veel aastaid tagasi toimus teadusasutuste finantseerimine läbi teadusteemade, mille alt maksti välja teadlaste palk, ning ETF grandid andsid võimaluse osta kulumaterjale ja käia lähetustes ning grandist ilmajäämine ei tähendanud töökoha kaotust, siis nüüd on olukord kardinaalselt muutunud.

Minu arvates ei mõelnud ETAG sellise paradigma muutuse kõigile tagajärgedele. PUT-i saamine või mittesaamine sõltub suures osas välisretsensentide hinnetest, need aga on totaalselt etteennustamatud.

Olles ise eelmise ETAG-i hindamisnõukogu (HN) liige nägin palju selliseid situatsioone, kus ühel aastal sai taotlus kõrgeid hindeid ning jäi finantseerimata ainult formaalsetel põhjustel (näiteks polnud taotleja käinud  järeldoktorantuuris, kuna tal oli sündinud väike laps). Järgmine aasta saadeti see taotlus uutele välisretsensentidele, kus see sai väga madalad hinded. Sellisele loteriile ehitada Eesti teaduse finantseerimine on totaalselt lubamatu. Kuigi baasfinantseerimise osa lubatakse iga aasta tõsta, ei lähe see täies mahus asutustele vaid ülikoolid võtavad sealt suure osa üldkululõivudeks.

Baasfinantseerimise osa arvutatakse välja konkreetse valemi abil, kus võetakse arvesse publikatsioonide arvu, doktoritööde kaitsmist jm. Ülikoolid peavad kindlustama, et selle valemi abil arvutatud proportsioonis saavad finantseeritud ka allasutused. ETAG-i grandid peaksid jääma lisarahastuse allikaks, mitte teadusasutuste eksistentsiaalseteks allikateks.

Baasfinantseerimine peab olema piisav, et välja maksta teadlaste palk, lisafinantseerimise allikaks jääks siis ETAG-i grant. Kui vaadata järgmise aasta PUT-ide tulemusi, siis finantseeriti FI-st välja läinud taotlused, kus taotleja oli välismaalane. Üldjuhul tähendab see, et õppetööd tegevad ning Füüsika Instituuti kui õppe- teadusasutust ülevalpidavad teadlased jäid kõik ilma rahastuseta. Ma ei usu, et see oli ETAG-i soov, aga praegune süsteem selle tingis. Seega tuleks praegust teaduse finantseerimise süsteemi kardinaalselt muuta.

Prof Ergo Nõmmiste,

Teaduste Akadeemia asepresident