"Teaduse hindamine on väga traditsiooniline. See on pika aja jooksul kujunenud ja tugineb suures osas teadlaste senistele saavutustele: kui palju ta on publitseerinud, kui palju on tema publikatsioone tsiteeritud, millise  tasemega ajakirjades ta on need avaldanud," selgitas Rutiku. Kõik need hindamiskriteeriumid on väga süsteemispetsiifilised ja -kesksed.

"Sellepärast on eelis pikema karjääriteega teadlastel, kellel on olnud võimalus töötada pikemat aega tugevas teadusasutuses, tugeva teadusrühma juures või seda juhtida, saada doktorante, kes aitavad uurimisteemasid edendada," rääkis Rutiku.

Samas valdkonnas pikalt edukalt karjääri teinute hulgas on rohkem mehi ning nad on Rutiku sõnul eelisseisus noor- ja enamasti ka naisteadlaste ees.

Mõistagi on siin naised kehvemas seisus seepärast, et lapse saamise järel on jätkuvalt lapsehoolduspuhkusel pigem naised kui mehed. Kuid see pole sugugi ainus ebavõrdsust loov põhjus.

Siret Rutiku tõi välja, et ka need teadlased, kes on on otsustanud karjääris teha pausi, et mõnda aega näiteks ettevõtlusega tegeleda, ei pääse enam tagasi teadustööd tegema, sest meie karjäärimudelid soosivad keskselt ülikoolide ja teadusasutuste juures töötamist.

"Kuidas seda soodustada selleks, et toimuks vahetus era- ja avaliku sektori ning teadussektori vahel, kuidas saaks neid inimesi teadusest suunata avaliku ja erasektori probleeme lahendama ja ettevõtlust edendama ning sealt tagasi neid teadusesse aidata – see on üks küsimus, millele teadusfoorumil tahaks tähelepanu pöörata," sedastas Rutiku. Järgmisel nädalal toimub Tartus teadusroorum teadusEST, kus neile teemadele vastuseid otsitakse.

Hindamine ei väärtusta riskivalmidust

Eesti teaduse hindamise süsteem aga väärtustabki ennekõike eelkirjeldatud karjäärinäitajaid, mistõttu vajavad nii teaduse hindamine kui ka karjäärimudelid lähiajal ülevaatamist.

Teadlastelt oodatakse läbimurdeid ja tulevikuprobleemide ettenägemist, ennetamist ja lahendamist. Samas teaduse hindamisel on suurema kaaluga teadlaste senised saavutused, mitte tulevikku vaatamine.

Rutiku tõdeski, et Eestis on teaduse hindamise süsteem vähendab riskivalmidust. Teisisõnu praegune süsteem ei soosi ka uuenduslikumaid, interdistsiplinaarsete ja tulevikku vaatavamate ideede teadustööks vormimist.

Interdistsisplinaarsete projektide hindamisega ollakse hädas ka mujal maailmas. Peamiselt on põhjus selles, et ühe valdkonna teadlased ei oska pädevalt väärtustada teise valdkonna teadusprojekti ja vastupidi ning tervikuna saavad interdistsiplinaarsed projektid seetõttu kehvemaid hindeid.

Miks teaduse hindamine peaks üldse tavainimestele korda minema?

Sellest, kuidas teadust hinnatakse, sõltub lõpuks see, millist teadust Eestis tehakse. Eestis hinnatakse teadust mitme tahu alt:

1. uurimistaotluste hindamine;
2. teadusasutuste hindamine evalveerimise kaudu;
3. riikliku baasrahastuse jagamise kaudu ülikoolidele.

"See ei ole ainult teadlaste mure, kuidas neid hinnatakse, sest kui hindamine määrab selle, milliseid teadusprojekte rahastatakse, siis see otsustab ka selle üle, mida uuritakse ja kas see, mida uuritakse on ühiskonnale oluline, kas see aitab muuta meie maailma paremaks," selgitas Rutiku. Seetõttu on otsused teaduse hindamise üle väga vastutusrikkad ja olulised kogu ühiskonnale.

Sageli neid otsuseid langetades ei tajuta seda, milline mõju võib neil otsustel olla pikas perspektiivis, näiteks kümne aasta pärast.