Endine Austraalia haridusminister Simon Birmingham pakub praegu seal mandril kõvasti kõneainet, kuna eelmise aasta lõpul ja käesoleval alguses lükkas tagasi rahastamisotsuse 11 humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna rahataotlusele, millele Austraalia Teadusagentuur (ARC) oli andnud rahastussoovituse.

Kokku jäi selle otsuse tõttu rahastuseta 11 projekti, 4,2 miljoni Austraalia dollari ehk ligikaudu 2,7 miljoni euro väärtuses.  

Konkurentsipõhise rahastuse puhul, sarnaselt Eestile, teeb ARC otsuse pärast uurimistaotluste põhjalikku retsenseerimis- ja hindamisprotsessi. Võimalus, et ministeerium sekkub otsustamisse määral, et otsus on vastupidine ARC omale, on kaduvväike, kuid Austraalias siiski olemas. Selline juhtum oli ka 2005. aastal ning uuesti siis nüüd, kuraditosin aastat hiljem. Ka toona tekitas ministeeriumi otsus avalikkuses pahameelt.

Kas Eestis oleks mõeldav, et projekt jäetakse rahastuseta, kui sellele on Eesti Teadusagentuuri (ETAgi) hindamisnõukogu positiivne otsus?

"Kõik on võimalik, aga ma väga tahan loota, et nii ei juhtu," ütles Eesti Teadusagentuuri uurimistoetuste osakonna juhataja Siret Rutiku. Ta lisas kohe, et tõenäoliselt ei ole Eesti seaduste alusel see siiski võimalik. "Ma ei tea, kuidas see Austraalias oli võimalik ja kui see oli legaalselt võimalik, siis on neil seadusandluses väga suured lüngad ja teaduse hindamises."

Eestis on seadusega teadusprojektide hindamine antud ETAgile ning see tähendab, et ETAg moodustab hindamisnõukogu. Ainus, mida projektide hindamisel saab vaidlustada on protseduurika, selgitas Rutiku. See on sarnane (üli)õpilastööde hindamisega, kus vaidlustada ei saa hinnet, vaid seda, kuidas tööd hinnati.

Teist aastat peetakse Eestis teadusprojektide hindamisel silmas ka olulisuse kriteeriumit, mis kätkeb endas olulisust Eesti ühiskonnale, majandusele, kultuurile ja teadusele. "Selle hindamine on väga raske väga mitmel põhjusel," tõi Rutiku välja.  

Keerulisus on selles, et sageli on teadlastel, kes hindamisnõukogudesse kuuluvad, raske otsustada ühiskondliku ja majandusliku mõju üle. "Teades kui suur on Eestis konkurents teadustööle, teadlasel hakkab teisest teadlasest kahju ja nad kipuvad seda kriteeriumi alahindama," selgitas Rutiku.

Praegu käibki Eestis arutelu selle üle, kas ja kuidas anda mõju hindamine mõnele teisele kogule väljaspool hindamisnõukogu.

Praegu on Austraalias avalikku arutellu sekkunud Austraalia Ülikoolide ühendus ehk kaheksat riigi tippülikooli ühendav organisatsioon, mis toob välja, et taoline otsus läheb vastuollu riikliku põhimõttega olla uuringutes vaba ja avatult kriitiline.

Riiklik kõrgharidusühendus The National Tertiary Education Union (NTEU) nõuab otsuse tagasipööramist ning valitsuselt teadlaste ees vabandamist.

Maksumaksja rahaga kunsti uurima?

Asjakohane on küsida, millega konservatiivide minister Birmingham oma otsust põhjendas. Kaasaja poliitikutele omaselt tegi ta seda mõistagi Twitteris: "Ma olen üsna kindel, et Austraalia maksumaksjad eelistaksid, et nende raha ei kasutataks 233 000-dollarilisele [Austraalia dollarid - toim.] projektile nagu "Gibraltari väina post-orientalistlik kunst"..."

I'm pretty sure most Australian taxpayers preferred their funding to be used for research other than spending $223,000 on projects like "Post orientalist arts of the Strait of Gibraltar." Do you disagree, @SenKimCarr? Would Labor simply say yes to anything? https://t.co/QTiEH0rXoZ

— Simon Birmingham (@Birmo) October 25, 2018

Praegu pole Birmingham enam haridusministri ametis, vaid on edasi liikunud kaubanduse, turismi ja investeeringute ministri kohale. Kogu arutelus on Birminghami seisukoht, et maksumaksja raha eest tuleb teha teadusuuringuid, milles ühiskond saab tagasi kasu, peamiselt siis rakendusena.

Humanitaar- ja alusteaduste mõõdetav kasu

Ilmselt ongi keeruline mõõta otsest majanduslikku kasu, mida saaks teadusprojektist "Ilu ja koledus kui veenmisvahendid Hiina muutuvates soonormides", toob välja Austraalia teaduskolumnist Andrew Norton. Ta arvab ühtlasi, et Birmingham ei püsi ka oma praeguses ametis pärast järgmisi valimisi.

Siret Rutiku kommenteeris ka seda, et minister tõstis esile ühe või teise humanitaarteaduse teadusprojekti teemat vaid pealkirjana. Tema hinnangul on ohtlik vaid pealkirja järgi projekti kasulikkuse üle otsustada. "Kõige kurvem on see, et selle kaudu naeruvääristati humanitaarteadusi," sedastas Rutiku.

Kui otsustada projekti üle või kritiseerida seda vaid pealkirja järgi, toob see pikemas perspektiivis kaasa selle, et projektidele hakatakse panema kõlavaid, kuid sisutühje pealkirju.

Tulles aga tagasi Austraalia probleemi juurde, siis märkis Rutiku, et kindlasti ei saa ühiskondliku mõju ehk "maksumaksja raha eest tehtava teadusetöö kasu" hindamisel olla pädev minister üksi.

Eraldi teema on humanitaar- ja sotsiaalteadlaste uuringute hindamine. Neis valdkondades võib reaalne mõju avalduda alles aastakümnete pärast ning lisaks on keeruline mõõta nende mõju kultuurile ja ühiskonnale. Niisamuti on võimatu hinnata alusteaduste kasu ühiskonnale, seda ka näiteks musta augu või puhta matemaatika puhul, millega tegelevad ka Eesti teadlased.

Kogu Austraalia probleemi juures on aga olulisena tõstatunud ka teadustöö tulemuste kommunikeerimise teema. Selle algatas praegune haridusminister Dan Tehan, kes sedastas riikliku huvina ka teadlaste kohustuse rääkida avalikkusele sellest, kuidas maksumaksja saab kasu tehtavast teadustööst.

Tehan tõi välja ka asjaolu, et edaspidi hakkab Austraalia Teadusagentuur nõudma teadusprojektides ka ühiskondlikku, majandusliku, ettevõtluse, sotsiaalset, keskkondlikku ja kultuurilist mõju esile toomist.

Seega on Eesti oma teadusprojektide hindamise protsessis teinud sammu, mis Austraalias veel ees seisab.