Teadlaste pensionile jäämisest sõltub Eesti teaduse kvaliteet ja jätkuvus ({{commentsTotal}})

Eesti teaduse jaoks on pensionisüsteemi läbimõtlemine oluline väljakutse, kui soovitakse olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised ning meelitada ja hoida siin noori ning tippteadlasi.
Eesti teaduse jaoks on pensionisüsteemi läbimõtlemine oluline väljakutse, kui soovitakse olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised ning meelitada ja hoida siin noori ning tippteadlasi. Autor/allikas: Cole Keister/Unsplash

Teadlaskarjäärist väljumine ehk teiste sõnadega pensionile minek on oluline, kuna sellest sõltub, kas noored teadlased kaaluvad Eestis teadlaskarjääri, kas neile üldse on akadeemilisi ametikohti ning kuidas tulevad toime pensionile jäänud teadlased, kui nende sissetulek väheneb sageli enam kui poole jagu.

ERR Novaator uuris erinevatest ülikoolidest ja Eesti Teadusagentuurist, milliseid lahendusi teadlased pakuvad.

Hiljaaegu mainis Tartu Ülikooli teadusprorektor Kristjan Vassil Postimehe arvamusloos, et noorteadlastel takistab ja demotiveerib professuurini liikumist emeriteerumise sotsiaalsete garantiide puudumine ehk eakamad teadlased hoiavad professuuri kohti kinni, kuna puudub väärikalt akadeemilisest karjäärist väljumise võimalus.


Tartu Ülikooli teadusprorektor Kristjan Vassil Postimehe arvamusloos:

"Meie motiveeritud noorteadlastel puudub väljavaade siseneda karjäärirajale nooremteadurina ning edeneda seal katkestusteta professuurini. Takistavad tegurid on poliitilised – nii madal doktoranditoetus kui ka emeriteerumise sotsiaalsete garantiide puudumine. Viimase osas oleme ennast kinni kirjutanud riigi puudulikku pensioneerumise süsteemi, mille tulemusel on teatud valdkondades professorite keskmine vanus üle 65 aasta. Kui riik ei võimalda teatava vanuse saabudes väärikalt emeriteeruda, et vabastada kohad noortele talentidele, peavad ülikoolid leidma lahendused oma vahenditest, ehkki õigupoolest peaksime selle raha kasutama noortele ja arengule."


Tegu pole uue probleemiga ega ka uue teematõstatusega, kuid kõigile sobivat lahendust ei paista. Ehkki kõikide valdkondade teadlased ja teaduseksperdid tõdevad, et probleem on suur ja üha teravam, nähakse probleemis eri tahke ja seetõttu puudub ka ühtne lahendus.

Eesti Maaülikooli professor Ülo Niinemets loetleb viise, kuidas praegu akadeemiline karjäär kõrgemas eas lõpetatakse:

  1. inimene sureb ära;
  2. inimene emeriteerub ja asub tööle vanemteadurina, kas osalise koormusega või täiskoormusega ja loeb loenguid edasi tunnitasu alusel;
  3. inimene emeriteerub ja asub loenguid lugema tunnitasu alusel;
  4. inimene ei läbi atesteerimist (see on viimase aja trend, kuna varem atesteerimist ei olnud; "See ei ole mingit pidi väärikas," nendib Niinemets);
  5. inimene emeriteerub.

Niinemets toob kõige kehvemate variantidena välja b ja c, sest sisuliselt on koht täidetud, kuid tunnitasu alusel töötades luuakse n-ö dumpinguhind, mis on ülikoolile odav, kuid selle raha eest pole võimalik kedagi uut palgata. "Selle raha eest saab lugeda ainet ainult inimene, kes saab pensioni ja emeriiditasu, kuid noorte ees on tee kinni," selgitab Niinemets.

Tallinna Tehnikaülikooli professor ja teadusprodekaan Tiina Randma-Liiv täiendab Niinemetsa arvamust faktiga, et igas korralikus lääne ülikoolis on professori boonuspaketi lahutamatu osa korralik pension, millega sageli käib kaasas ka tervisekindlustus kogu perele. "See on peamine instrument, millega kinnistatakse tippteadlasi oma ülikooli ja riigi juurde. Reeglina on pensioni miinimum 40 protsenti viimasest palgast, aga paljudel juhtudel on see summa üksjagu suurem."

Eesti ülikoolid ei konkureeri tippteadlaste pärast omavahel, vaid välisriikide ülikoolidega. Randma-Liiv toob välja, et noore põlvkonna teadlased on sageli välismaal õppinud ja teadustööd teinud, neil on peresidemed välismaalastega ning nõrgem side Eestiga. "Seetõttu on noorem põlvkond tippteadlasi altimad lahkuma välismaale, kus kombineerituna ootavad neid Eestist paremad palgad ja pensionid ning sageli ka kõrgem teadustase," selgitab Randma-Liiv. Lisaks otsivad välismaa ülikoolid tippteadlasi sihtotsinguga ning Eestist on neid kerge leida ja ära meelitada.

Kuna noorte teadlaste jaoks on välismaa ülikoolid sageli atraktiivsemad, jääb Eestis järeltuleva teadlaskonna pink varsti üsna lühikeseks. Autor: Michał Parzuchowski/Unsplash/Creative Commons

Eesti Teadusagentuuri juht Andres Koppel ja uurimistoetuste osakonna juhataja Siret Rutiku toovad välja haridusministri Mailis Repsi hiljutise lubaduse, mille kohaselt on eesmärk tõsta õpetajate palk 1600 euroni. "Akadeemilises sektoris korraga mõlemaks eesmärgiks – tõsta palku ja kasvatada teadlaste arvu – ilmselgelt raha ei jätku," arutlevad Koppel ja Rutiku.

Samas sedastavad Koppel ja Rutiku, et Eestis on  akadeemiliste töötajatele töösuhted väga liberaalsed, mistõttu tuleb viisid, kuidas vanema põlve arvelt noortele "ruumi teha", leida ülikoolidel ja teistel teadusasutustel. "Keegi ei saa teadlastele väärikat väljumist korraldada peale teadlaste endi."

Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere eestvedamisel valmis uuring Eesti teadlaskarjääri võimalustest ning selles käsitleti muu hulgas tenuuri ehk töökohakindluse juurutamist Eestis. Raporti autorid toovad välja, et Eesti võiks üle minna tenuuri süsteemile, kuid kindlasti tuleks silmas pidada, et tenuurikohti tuleks eelistatult luua vaid üksustes, kus on olemas kriitiline mass spetsialiste ning millel on plaan laieneda.

Tenuurikohtade rahastamise osas aga toob raport välja, et suisa seadusesse kirjapandult peaks neid kohti rahastama ülikool keskselt, mitte allüksus. Nii välditakse liigset monopoolsust ja kapseldumist üksuse sees.

Mis on akadeemilisest karjäärist väljumise eesmärk?

Tartu Ülikooli majandusteadlane Maja Vadi aga läheneb kogu küsimusele sootuks teise nurga alt. Valdkonniti on väga suur erinevus, millal on teadlane n-ö piisavalt vana, et aktiivsest teadustööst väljuda. Vadi viimastest uuringutest tuleb välja, et sotsiaa- ja humanitaarteadustes kaitstakse doktorikraad keskmiselt 42. eluaastal. See tähendab, et professoriks saadakse küllalt kõrges eas, mis omakorda tähendab, et akadeemiline tipptase saavutataksegi hiljem. Samas loodusteadustes räägitakse akadeemilisest karjäärist väljumise puhul just vanusest. 

"Esimene samm selle probleemi lahendamisel on raalimine, mida sellega tahetakse saavutada. Kas soovitakse edendada noorte inimeste karjääri või hoida kinni ressursse – mis on tegelik eesmärk? Mulle ei ole see päris selge," räägib Maaja Vadi. Lisaks on tema hinnangul tarvis eristada nii organisatsiooni kui indiviidi tasandit selles probleemis. 

Vadi hinnangul võiks eristada:

  • sotsiaalset mõõdet ehk akadeemilise karjäärimudeli vajalikkust, et noored teadlased näeksid Eestis karjäärivõimalust;
  • materiaalset mõõdet ehk kas ja kui palju on tarvis raha, et ka pensioneerudes oleks võimalik väärikalt ära elada, kui palju see nõuab teaduse lisarahastust ning et see süsteem oleks atraktiivne ka noorteadlastele;
  • moraalset mõõdet ehk kuidas korraldada karjäärisüsteem nii, et kõigil oleks selles oma koht ja süsteemist oleks võimalik tippkohalt leida koht mõnes muus teadusele vajalikus rollis.

Kõik ERR Novaatoriga mõtteid jaganud allikad on ühel nõul, et eakaid teadlasi oleks väga otstarbekas kasutada näiteks teadusprojektide hindajatena, juhendajatena ning ka teaduse populariseerimisel.

Maaja Vadi toob näite, et haridusministeerium võiks eakatele teadlastele pakkuda n-ö lõpugranti eestikeelsete õpikute ja valdkonna raamatute väljaandmiseks. Samuti oleks mõistlik kasutada eakate teadlaste abi rahastustaotluste kirjutamisel või nende administreerimisel.

Kõrvale ei tohiks tõugata ühtki teadlast, kes tahab panustada. Autor: John-Mark Smithi/Unsplash/Creative Commons

Aga mida siis teha, kui teadlane jõuab 65. eluaastani? ETAg ütleb, et nemad ei sea uurimistoetustele vanuselisi piire, mis omakorda tähendab, et nad otseselt ei tegele ka teadlaste karjääriteelt väljumisega. ETAg näeb lahendusena baasfinatseerimise olulist suurendamist. "Suurematel teadusasutustel on kindlasti võimalik leida paindlikke võimalusi, kuidas vanemas eas akadeemiliste töötajate töökoormust vähendada ja leida ka osalise koormusega rakendust teadlastele, kel on noorematele häid kogemusi edasi anda," selgitavad Siret Rutiku ja Andres Koppel.

Eestis on kokku 200–300 tippteadlast, kellel kogu Eesti teadus tugineb. Praegu on nad reeglina tenuuriprofessorid, täisprofessorid või juhtivteadurid. Nii Tiina Randma-Liiv kui ka Ülo Niinemets toovad välja, et kindlustunne pensioniealisena on see, mis meelitab ja hoiab (noori) teadlasi ülikoolis. "Kokku ei oleks see väga kõrge hind tagamaks mõnesaja tippteadlase jäämist Eestisse ning kohtade vabastamist järeltulevale põlvele," selgitab Randma-Liiv.

Randma-Liiv ja Niinemets leiavad, et emeriteerumine ehk akadeemilisest karjäärist lahkumine võiks olla kõrgemini tasustatud, kuid seda vaid juhul, et ka tegelikult lõpetatakse aktiivne õpetamine. Emeriidile võiks säilitada võimalus teha teadustööd nii, et ta ei peaks konkureerima noortega.

"Kõik meetmed kokku peaksid andma korraliku sissetulekuallika. Igatahes ei peaks olema nii, et me lihtsalt tõukame kõrvale selle, kes soovib panustada, meie vananevas ühiskonnas on panustamise võimalus hädavajalik," leiab Niinemets ja lisab: "Samas tuleb vältida kümne küünega ametikohast kinni hoidmist ja esimese asjana kaotada ära emeriiditasu neile, kes ei lahku."

Randma-Liiv pakub, et emeriiditasule võiksid kvalifitseeruda need, kes on Eestis vähemalt teatud arvu aastaid, näiteks kümme või 15 töötanud tenuuriprofessorina. "Alternatiiviks oleks eripensionid, aga see ei ole vist poliitiliselt väga atraktiivne teema."

Akadeemik Soomere eestvedamisel koostatud uuringus seisab, et pensionisüsteem moodustab olulise osa teadlaste karjäärimudelist ja mõjutab kogu tenuurisüsteemi toimimist. Kogu süsteemi normaalseks ja pikaajaliseks funktsioneerimiseks on vaja leida võimalus väärikaks ja ideaaljuhul atraktiivseks süsteemist väljumiseks. Süsteemist väljumise adekvaatne prognoos on vajalik nii uute tulijate sisenemise planeerimiseks kui ka raha vabastamiseks teise profiiliga tenuurikohtade jaoks.

Kokkuvõtlikult võiks teadlaste ideedest välja tuua järgmist:

  1. Akadeemilisest karjäärist pensioneerumisele hea lahenduse leidmine on teadlaskonna kokku leppida. Vastus tuleks leida küsimustele, mis on eakate teadlaste karjäärist lahkumise eesmärk – on see noortele kohtade vabastamine, majanduslik tõhusus või rahvusvaheline konkurentsivõime?
  2. Aktiivsest teadlaskarjäärist emeriteeruvatele teadlastele tuleks kindlasti leida soovi korral rakendus. Neil on teadmisi ja kogemusi näiteks uurimistoetuste taotlemisel ja projektide administreerimisel, kuid ka eesti keeles teadusraamatute avaldamisel ning tudengite juhendamisel.
  3. Eesti teaduse jaoks on pensionisüsteemi läbimõtlemine oluline väljakutse, kui soovitakse olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised, tagada teaduse tipptase ehk kvaliteet ning meelitada ja hoida siin noori ning tippteadlasi.
  4. Valitsus aga peaks võtma kuulda nõu, mida nad ise on tellinud:  eelmainitud uuring "Jätkusuutlikud teadlaskarjääri kontseptsioonid ja mudelid Eesti kontekstis" on valminud RITA projekti raames, mida riik tellib teadlastelt selleks, et teha rakenduslikult arukaid otsuseid. Selle uuringu kohaselt on mistahes valikuid tehes ikkagi vaja teadusele lisaraha.  


ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: