Nimelt selgub Tel Avivi Ülikooli rakubioloogi Carmit Levy ja ta kolleegide uurimistööst, et kõige paremini hakkab päevitus peale, kui olla päikese käes üle päeva, mitte mitu päeva järjest. Sama päevitusrežiim aitab uuringu järgi ka paremini DNA kahjustusi ära hoida.

Naharakkude DNAd võivad kahjustada ning naha vanenemist kiirendada ja nahavähki põhjustada päikesekiirguse koostisse kuuluvad ultraviolettkiired. Kaitseks nende ohtude vastu toodavad naharakud melaniini, tumedat pigmenti, mis toimib kui looduslik päevituskreem. Melaniin hakkab tekkima ja nahale päevitunud jumet andma pärast mõnetunnist päikese käes olemist.

Levy ta ta kaaslased tegid katseid hiirtega. Nad mõõtsid ära, kui palju tekib hiirte nahas melaniini, kui lasta hiirtele ultraviolettkiirgust kas iga päev, üle päeva või üle kahe päeva. Üllataval kombel päevitusid kõige paremini just need hiired, kes said ultraviolettkiirgust üle päeva. Tugevama päevituse tõttu oli neil ka DNA kaitse kõige tugevam. Samasuguseid tulemusi said teadlased ka inimese naha proovidega.

Levy ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Molecular Cell, et arvatavasti sobib rakkudele kaitsemeetmete optimaalseks käivitumiseks just umbes 48-tunnine ajavahe ultraviolettkiirguse dooside vahel.

Miks just nii pikk vahe, on mõistatus teadlastele enestelegi. Looduses ei esine ju päikesepaistelist ilma enamasti täpselt ülepäeva vaheldumisi pilvise ilmaga, vaid kohtame väga mitmesuguseid vaheldumisi.

Aga kuigi mõistatus jääb õhku, on praktiline järeldus selge: päevitamispäevi tasub varjuhoidumispäevadega vaheldada.