Päevitus ei paku päikese eest märkimisväärset kaitset

Kuigi tihti arvatakse, et juba enne suve saabumist kerge pruunika jume omandamine aitab kaitsta nahka aastaaega iseloomustava lõõmava päikese eest, pole päevituse pakutav kaitsefaktor (SPF) kõrgem kui neli ehk nahani jõuab umbes 25 protsenti päikesekiirgusest.
Naha eelpäevitamine rajaneb ideel, et solaariumi päikeselampidest või Päikeselt endalt lähtuv ultraviolettkiirgus algatab naharakkudes melaniini tootmise. Juba kord sünteesitud pigment aitab UV-kiirgust neelates ja vabade radikaalide moodustumist takistades kaitsta rakkude DNA-d edasiste kahjustuste eest. Melaniini kaitsvale toimele arvulist väärtust omistada üritanud teadustöödes on aga leitud, et heledamate nahatüüpide puhul ei ületa päevituse kaitsefaktor tavaliselt kahte. SPF väärtus pole neljast kõrgem ka tumedamate nahatüüpide puhul.
Rakukahjustustele viitava punetuse tekkimiseks kulub seeläbi 2-4 rohkem aega kui ilma päevituse või päikesekreemita. Ent samal ajal tasub rõhutada, et täpne aeg sõltub otseselt ka sellest, kui kõrgel horisondil päike parasjagu.on. Kell üheksa hommikul tund aega väljas viibimise mõju on võrreldav kella 13 paiku 15 minutit päikese käes olemisega.
Ennetavalt solaariumis päevitamas käimise mõju näib olevat veelgi väiksem. Solaariumis kasutatavate päikeselampide spektris on UV-B kiirguse osakaal väiksem kui loomulikus päikesekiirguses. Samas soodustab just sellesse spektriossa paigutuv kiirgus melaniini sünteesimist. Sellel aastal ilmunud uurimuse kohaselt on solaariumipäevituse SPF väärtus väiksem kui 1,5. Nahani jõuaks päikesekiirgusest vähemalt 66,7 protsenti.
Eriliselt paremad pole ka isepruunistuvad kreemid. Lisamelaniini poolt pakutav kaitsefaktor jääb enamike uurimuste kohaselt loomuliku päevitusega samale tasemele.
Illusioon kaitsest
Evolutsioon on sadade tuhandete aastatega näidanud, et nahas leiduval melaniinil on tõepoolest kasulik mõju ja päevitumine aitab kaitsta inimorganismi UV-kiirguse kahjuliku mõju eest. Päevituse mõju uurinud teadlased nendivad aga uurimustes, et pruunikamaks muutuv nahk innustab samal ajal inimesi viibima päikese käes kauem, kui nad teeksid seda ilma nähtava päevituseta, mis võib tõsta omakorda nahavähki haigestumise riski.
Sama on täheldatud kõrgema kaitsefaktoriga päikesekreeme kasutavate inimeste seas, kelle puhul on tihti probleemiks ka kasutatava kreemi kogus, mis on sageli väiksem kui eelnevates laborikatsetes. Kreemi poolt pakutav reaalne kaitse jääb seeläbi väiksemaks, kui võiks oletada kreemi sisaldava tuubi või potsiku peal märgitud SPF alusel.
Kuigi päikese käes viibimine on muu hulgas tugevate luude ja hammaste jaoks tarviliku D-vitamiini sünteesimiseks hädavajalik, piisab fotosünteesi maksimeerimiseks suvepäevadel ja kevadel keskpäeva paiku heledama nahatüübi korral vähem kui 15st minutist isegi Skandinaavias.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa