2014. aastal tabas Euroopat viimaste aastakümnete üks suuremaid migratsioonilaineid ehk massilise sisserände laineid, mis sai laiemalt tuntuks "Euroopa rändekriisina".

Kui 2013. aastal taotles Euroopa Liidu riikides varjupaika 443 015 taotlejat, siis 2015. aastaks oli see number tõusnud 1 320 000 miljoni inimeseni, varieerudes liikmesriigiti oluliselt.  

Kõige enam registreeriti taotlejaid suurtes Euroopa riikides – Itaalias, Prantsusmaal, Rootsis ning Saksamaal, mis oli ka enamikule taotlejatest sihtriigiks ning kus taotlejate arv tõusis 2016. aastal 745 tuhandeni. Suure surve alla sattusid ka piiririigid, eriti Itaalia ja Kreeka, kuhu saabus suurel hulgal paadipõgenikke nii Põhja-Aafrikast kui Lähis-Idast.

Suurim grupp põgenikke oli süürlased, kes otsisid kaitset päritoluriigis aset leidva sõjalise konflikti eest, kuid samuti ka põgenikud Iraagist ja Afganistanist.

Eestit Vahemere rändekriis otseselt ei puudutanud. Pigem mõjutas meid Ida-Ukrainas aset leidnud konflikt, mis suurendas 2015. aastal rahvusvahelise kaitse taotlejate hulka 226 inimeseni, mida aga ei saa lugeda massiliseks sisserändeks.

Suurenenud taotlejate arvuga toime tulemiseks võttis Eesti ajutiselt kasutusele lihtsustatud ja kiirendatud rahvusvahelise kaitse menetluse, mis oli mõeldud spetsiaalselt kriisikoldest pärit taotlejatele. See aitas tõsta menetluse efektiivsust ning vähendada halduskoormust.

Lisaks nendele, kes taotlesid kaitset riigisiseselt, võttis Eesti Euroopa Liidu rändekavade alusel vastu ka 147 ümberpaigutatavat isikut Kreekast ning 59 ümberasustatavat isikut Türgist.

Paljud liikmesriigid reageerisid rändekriisile tugevdades esiteks piirikontrolli ning mõni riik, näiteks Ungari, ehitas suurte inimmasside peatamiseks tarasid ehk piiritõkkeid. Lisaks tõhustati järelvalvet lennujaamades, sadamates, raudteejaamades ning kiirteedel.

Kasutusele võeti ka mitmeid uudseid meetmeid. Näiteks võttis Itaalia enda sadamalinnades kasutusele hotspotid, et paremini toime tulla nende taotlejate identifitseerimisega, kes ületasid Vahemere ja maabusid Itaalias. Ka Kreeka panustas palju enda saartel maabuvate põgenike abistamisse, luues eeskätt paremad vastuvõtutingimused ning abistades esmajärjekorras haavatavaid gruppe, kelleks olid emad lastega, saatjata alaealised, haiged ning vanurid.

Suurenenud taotlejate hulga haldamiseks tegi Kreeka aktiivset koostööd ka ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametiga (EASO), kes toetasid aktiivselt Kreeka varjupaigamenetlust ja ümberpaigutamisprogrammi mõlemas riigis.

Saksamaa toetas lisaks siseriiklikele muudatustele ja menetlusprotseduuride kiirendamisele ka suure rändesurve alla sattunud Serbia, Albaania ja Sloveenia piiripolitseid, saates neile appi enda föderaalpolitsei üksused.  

Kuna Saksamaa oli põgenike peamine sihtriik, panustas Saksamaa valitsus eriti kohanemis- ja lõimumisalaste meetmete rakendamisse. Suur roll oli ka vabatahtlikel ja heategevusorganisatsioonidel, kes rajasid erakorralisi majutuskeskuseid ning pakkusid tuge äsja riiki saabunud põgenikele.

Lisaks sellele panustas Saksamaa migratsiooninõustamisteenuse arendamisse ning rahvusvahelise kaitse taotlejatele ja kaitse saajatele mõeldud keeleõppe pakumisse.

Rändekriis aitas parandada liikmesriikide valmisolekut tulla toime suurenenud taotlejate hulgaga piiril, tõsta rahvusvahelise kaitse menetluse tõhusust kriisiolukorras ning tõhustada laiemalt lõimumisalaseid meetmeid. Seega võib öelda, et Euroopa Liit ja Eesti on paremini valmis samalaadsete kriisidega toime tulemiseks tulevikus.